22.02.2007, 00:00
Sõjaväeluure nuhkis riigiametnike järele
Kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots ja kaitseminister Jürgen Ligi käskisid põhjalikult läbi uurida Eesti sõjaväeluurajate viimaste aastate töö.
CORBIS/SCANPIX
Uurimine näitab ilmselt üksikasjalikult, kuidas
luurajad on kiivalt nuhkinud paljude kaitseministeeriumi ametnike ja
tsiviilisikute järele ning oma tähelepanekuid kirjalikult
vormistanud.
Selle asemel, et tegelda näiteks Venemaa ründevõime analüüsiga, kirjutasid Eesti sõjaväeluurajad memosid sellest, kes Eesti riigiametnikest kellega suhtleb ja keda tunneb.
“See on lihtsalt haige,” kirjeldas üks luurajate pabereid näinud inimene.
Teine probleemiga kursis olev ametnik ütleb analüüside sisu kohta: “Paranoiad, mis on Dan Browni “Da Vinci koodist” kaks sammu edasi.”
Vaatluse all on Eesti Ekspressi andmetel sadu dokumente. Enamasti on küsimus vaid nende koostamise otstarbekuses – luurajad on tegelnud mõttetu jamaga, milleks on raisatud rahva raha. Mõne dokumendi puhul võib kerkida küsimus ka jälitustöö seaduslikkuses.
Dokumentides kajastub näiteks see, kuidas sõjaväeluure üritab värvata kaitseministeeriumi ametnike seast endale informaatoreid. Samuti on paberitest näha, kuidas sõjaväelased tegelesid tsiviilisikute vahetu füüsilise jälgimisega. Selle kohta käibib luurajate endi seas väljend “tipa-tapa”.
Viidatud paberite koostajad olid kaitsejõudude peastaabi informatsiooniosakond J2, mida nimetatakse sageli lihtsalt sõjaväeluureks, ning kaitseväe luurepataljon, mis allub otse kaitseväe juhatajale.
Teiste seas torkab silma üks 2005. aastast pärinev paber. Umbes 20-leheküljeline dokument üritab analüüsida kaitseministeeriumi kõrgemate ametnike omavahelisi sidemeid, nende kontakte mujal ja seisukohti kaitseväe arengu osas. Näiteks tuuakse välja, et osa luubi alla võetud ametnikest käis koos kursustel.
Dokument algab isikuregistriga, kust lisaks kaitseministeeriumi töötajatele käivad läbi mitmed poliitikud. Ajakirjanikest on kirjas näiteks Toomas Sildam (Postimees) ja Urmet Kook (Eesti Päevaleht). Eesti sõjaväeluure analüüsis kajastub isegi jalgpallitegelane Aivar Pohlak.
Paber omistab tähelepanu muu hulgas sellele, et mõned kaitseministeeriumiga seotud inimestest on Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed – näiteks ekskaitseminister Jüri Luik, toonane asekantsler Margus Kolga ja endine kantsler Indrek Kannik. Samas peab dokument EÜSi liikmeks isegi neid, kes sinna ei kuulu.
Dokumendi koostaja nime ega kuupäeva selles paberis kirjas ei ole.
Eesti sõjaväeluure pruugib oma analüüsis mitu korda väljendit “kaitseministeeriumi grupeering”. Dokumendi põhijäreldus ongi, et selle koostaja arvates töötab “kaitseministeeriumi grupeering” Eesti kaitsejõudude arengu vastu.
Osa analüüsist põhineb avalikel dokumentidel, kuid lisaks viidatakse ka suulistelt allikatelt kogutud infole.
Templirüütlid, EÜS ja EÜE
Ekspress pidas mitu päeva läbirääkimisi kaitsejõudude peastaabiga, et kohtuda sõjaväeluure kohta algatatud uurimise asjus kindralmajor Ants Laaneotsaga. Too aga loobus ajapuudusele viidates.
Kaitseväe teabeülem major Peeter Tali edastas lõpuks järgmise ametliku kommentaari. “Kindralmajor Laaneots tutvub põhjalikult asjade seisu ja arengutega väeosades, Kaitseliidu malevates, kaitseväe asutustes ja kaitsejõudude peastaabis ning vajadusel langetab otsused talle kaitseväe juhatajana õigusaktidega antud võimu piires. Kaitsejõudude peastaap järgib, nagu ka meie liitlased NATOs, arenenud maailma tava mitte kommenteerida avalikkuse ees ega ka ajakirjanduse vahendusel luure ja vastuluurega seotud tegevusi.”
Kaitseväe napisõnalisus sõjaväeluure tegevuse kommenteerimisel on ühelt poolt seletatav teema delikaatsusega. Teisalt võib olla tegu piinlikkusega, mis valdab paljusid armeega seotud inimesi, sest luureanalüüside ja memode sisu kirjeldatakse nii küündimatuna, et paremal juhul võiks see olla keskkooliõpilase tase.
Näiteks seisab eespool kirjeldatud 2005. aasta dokumendis mustvalgel väide, et Eesti kaitseministeerium tahtis radariostu lepinguga survestada Ameerika Ühendriike, eesmärgiga mõjutada USAd lubama Eestit NATO liikmeks.
Mõnedes muudes paberites räägitakse sellest, kuidas kolonelleitnant Riho Terras ja kadunud kapten Rein Helme kuuluvad “salaorganisatsiooni” Templirüütlite Ordu. Tegu on rahvusvahelise Rotary klubi sarnase liikumisega, mille liikmeks saavad olla üksnes ohvitserid. “Templiidid” kannavad tunnusmärgina kullast risti. Ajaloolane Helme kuulus ordu Rootsi looži.
Seejärel arutatakse, kumb kummale korraldusi annab, kas templirüütlid EÜSile või EÜS ordule, ja mainitakse, et üht ordu üritust külastanud ka Lennart Meri. Paberitest käib läbi ka praeguse Eesti presidendi, 1990. aastate algul EÜSiga liitunud Toomas Hendrik Ilvese nimi.
Vähemalt ühel korral on dokumentide koostaja ajanud omavahel sassi kaks täiesti erinevat organisatsiooni: EÜSi ja EÜE ehk nõukogudeaegse Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva.
Sõjaväepolitsei alustab kontrolli
Juhtunut ilmselt ei saa seletada üksnes peastaabi ja kaitseministeeriumi tuntud vastasseisuga. Ametkondlikke naginaid on ka mujal, kuid põhjalik nuhkimine ja dokumentide koostamine teiste riigiasutuste kohta jõudis sõjaväes Eestis seniolematule kõrgusele.
Tegemist ei ole ka päevapoliitilise skandaaliga. Luuramine algas ammu enne, kui praegune kaitseminister Jürgen Ligi ametisse astus või endine kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts otsustas poliitikasse minna.
Samas satub Kõuts delikaatsesse seisu: Isamaa ja Res Publica Liidus on päris palju EÜSi liikmeid, kelle vastu tema alluvad erilist huvi tundsid.
Kate sõjaväeluure kummaliselt tegevuselt hakkas kerkima koos kaitseväe juhataja vahetusega. Uus juhataja kindralmajor Laaneots sai peagi sõjaväeluure probleemidest infot ning otsustas korraldada põhjaliku juurdluse, mida teostab sõjaväepolitsei.
Kaitseminister on tänavu 5. veebruaril moodustanud oma käskkirjaga alalise komisjoni jälitustegevuse kontrollimiseks. Komisjoni aruanne peab valmima veel kaitseminister Ligi ametiajal. Komisjoni koosseis, ametlikud eesmärgid ja selle tööd puudutavad dokumendid on saladus.
“See komisjon ei jahi üht konkreetset paberit,” ütleb Ekspressile minister Ligi: “See [sõjaväeluure] on valdkond, mille üle järelevalve on minu kui kaitseministri kohus.”
Uurimisega tegeleb kaitseministeeriumi julgeolekuosakond. “President, peaminister ja kaitseväe juhataja on kursis ja toetavad seda järelevalvet,” sõnab Ligi.
Mis saab edasi?
Praeguseks on Eesti militaarjuhid sõjaväeluure imeliku tegevuse lõpetanud. Väga võimalik, et mõned inimesed jäävad peagi ilma oma ametikohast kaitseväes.
Kui aga peaks selguma, et inimeste järele on nuhitud ilma kohtu loata? Kas seaduserikkumine mätsitakse riigi huvidele viidates kinni või algatab riigiprokuratuur kriminaal uurimise?
Kehtiv karistusseadustik ütleb üht: ebaseadusliku jälitustegevuse eest võib kohus mõista kuni kolm aastat vangistust.
PS Mitmed Ekspressi konsulteerinud allikad arvasid, et targem oleks avaldada artikkel sõjaväeluure probleemidest pärast Riigikogu valimisi, sest muidu peetakse seda osaks valimisvõitlusest. Ekspress leiab siiski, et riigile olulise uudise avaldamist vaid sellepärast edasi lükata pole põhjust.
Selle asemel, et tegelda näiteks Venemaa ründevõime analüüsiga, kirjutasid Eesti sõjaväeluurajad memosid sellest, kes Eesti riigiametnikest kellega suhtleb ja keda tunneb.
“See on lihtsalt haige,” kirjeldas üks luurajate pabereid näinud inimene.
Teine probleemiga kursis olev ametnik ütleb analüüside sisu kohta: “Paranoiad, mis on Dan Browni “Da Vinci koodist” kaks sammu edasi.”
Vaatluse all on Eesti Ekspressi andmetel sadu dokumente. Enamasti on küsimus vaid nende koostamise otstarbekuses – luurajad on tegelnud mõttetu jamaga, milleks on raisatud rahva raha. Mõne dokumendi puhul võib kerkida küsimus ka jälitustöö seaduslikkuses.
Dokumentides kajastub näiteks see, kuidas sõjaväeluure üritab värvata kaitseministeeriumi ametnike seast endale informaatoreid. Samuti on paberitest näha, kuidas sõjaväelased tegelesid tsiviilisikute vahetu füüsilise jälgimisega. Selle kohta käibib luurajate endi seas väljend “tipa-tapa”.
Viidatud paberite koostajad olid kaitsejõudude peastaabi informatsiooniosakond J2, mida nimetatakse sageli lihtsalt sõjaväeluureks, ning kaitseväe luurepataljon, mis allub otse kaitseväe juhatajale.
Teiste seas torkab silma üks 2005. aastast pärinev paber. Umbes 20-leheküljeline dokument üritab analüüsida kaitseministeeriumi kõrgemate ametnike omavahelisi sidemeid, nende kontakte mujal ja seisukohti kaitseväe arengu osas. Näiteks tuuakse välja, et osa luubi alla võetud ametnikest käis koos kursustel.
Dokument algab isikuregistriga, kust lisaks kaitseministeeriumi töötajatele käivad läbi mitmed poliitikud. Ajakirjanikest on kirjas näiteks Toomas Sildam (Postimees) ja Urmet Kook (Eesti Päevaleht). Eesti sõjaväeluure analüüsis kajastub isegi jalgpallitegelane Aivar Pohlak.
Paber omistab tähelepanu muu hulgas sellele, et mõned kaitseministeeriumiga seotud inimestest on Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed – näiteks ekskaitseminister Jüri Luik, toonane asekantsler Margus Kolga ja endine kantsler Indrek Kannik. Samas peab dokument EÜSi liikmeks isegi neid, kes sinna ei kuulu.
Dokumendi koostaja nime ega kuupäeva selles paberis kirjas ei ole.
Eesti sõjaväeluure pruugib oma analüüsis mitu korda väljendit “kaitseministeeriumi grupeering”. Dokumendi põhijäreldus ongi, et selle koostaja arvates töötab “kaitseministeeriumi grupeering” Eesti kaitsejõudude arengu vastu.
Osa analüüsist põhineb avalikel dokumentidel, kuid lisaks viidatakse ka suulistelt allikatelt kogutud infole.
Templirüütlid, EÜS ja EÜE
Ekspress pidas mitu päeva läbirääkimisi kaitsejõudude peastaabiga, et kohtuda sõjaväeluure kohta algatatud uurimise asjus kindralmajor Ants Laaneotsaga. Too aga loobus ajapuudusele viidates.
Kaitseväe teabeülem major Peeter Tali edastas lõpuks järgmise ametliku kommentaari. “Kindralmajor Laaneots tutvub põhjalikult asjade seisu ja arengutega väeosades, Kaitseliidu malevates, kaitseväe asutustes ja kaitsejõudude peastaabis ning vajadusel langetab otsused talle kaitseväe juhatajana õigusaktidega antud võimu piires. Kaitsejõudude peastaap järgib, nagu ka meie liitlased NATOs, arenenud maailma tava mitte kommenteerida avalikkuse ees ega ka ajakirjanduse vahendusel luure ja vastuluurega seotud tegevusi.”
Kaitseväe napisõnalisus sõjaväeluure tegevuse kommenteerimisel on ühelt poolt seletatav teema delikaatsusega. Teisalt võib olla tegu piinlikkusega, mis valdab paljusid armeega seotud inimesi, sest luureanalüüside ja memode sisu kirjeldatakse nii küündimatuna, et paremal juhul võiks see olla keskkooliõpilase tase.
Näiteks seisab eespool kirjeldatud 2005. aasta dokumendis mustvalgel väide, et Eesti kaitseministeerium tahtis radariostu lepinguga survestada Ameerika Ühendriike, eesmärgiga mõjutada USAd lubama Eestit NATO liikmeks.
Mõnedes muudes paberites räägitakse sellest, kuidas kolonelleitnant Riho Terras ja kadunud kapten Rein Helme kuuluvad “salaorganisatsiooni” Templirüütlite Ordu. Tegu on rahvusvahelise Rotary klubi sarnase liikumisega, mille liikmeks saavad olla üksnes ohvitserid. “Templiidid” kannavad tunnusmärgina kullast risti. Ajaloolane Helme kuulus ordu Rootsi looži.
Seejärel arutatakse, kumb kummale korraldusi annab, kas templirüütlid EÜSile või EÜS ordule, ja mainitakse, et üht ordu üritust külastanud ka Lennart Meri. Paberitest käib läbi ka praeguse Eesti presidendi, 1990. aastate algul EÜSiga liitunud Toomas Hendrik Ilvese nimi.
Vähemalt ühel korral on dokumentide koostaja ajanud omavahel sassi kaks täiesti erinevat organisatsiooni: EÜSi ja EÜE ehk nõukogudeaegse Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva.
Sõjaväepolitsei alustab kontrolli
Juhtunut ilmselt ei saa seletada üksnes peastaabi ja kaitseministeeriumi tuntud vastasseisuga. Ametkondlikke naginaid on ka mujal, kuid põhjalik nuhkimine ja dokumentide koostamine teiste riigiasutuste kohta jõudis sõjaväes Eestis seniolematule kõrgusele.
Tegemist ei ole ka päevapoliitilise skandaaliga. Luuramine algas ammu enne, kui praegune kaitseminister Jürgen Ligi ametisse astus või endine kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts otsustas poliitikasse minna.
Samas satub Kõuts delikaatsesse seisu: Isamaa ja Res Publica Liidus on päris palju EÜSi liikmeid, kelle vastu tema alluvad erilist huvi tundsid.
Kate sõjaväeluure kummaliselt tegevuselt hakkas kerkima koos kaitseväe juhataja vahetusega. Uus juhataja kindralmajor Laaneots sai peagi sõjaväeluure probleemidest infot ning otsustas korraldada põhjaliku juurdluse, mida teostab sõjaväepolitsei.
Kaitseminister on tänavu 5. veebruaril moodustanud oma käskkirjaga alalise komisjoni jälitustegevuse kontrollimiseks. Komisjoni aruanne peab valmima veel kaitseminister Ligi ametiajal. Komisjoni koosseis, ametlikud eesmärgid ja selle tööd puudutavad dokumendid on saladus.
“See komisjon ei jahi üht konkreetset paberit,” ütleb Ekspressile minister Ligi: “See [sõjaväeluure] on valdkond, mille üle järelevalve on minu kui kaitseministri kohus.”
Uurimisega tegeleb kaitseministeeriumi julgeolekuosakond. “President, peaminister ja kaitseväe juhataja on kursis ja toetavad seda järelevalvet,” sõnab Ligi.
Mis saab edasi?
Praeguseks on Eesti militaarjuhid sõjaväeluure imeliku tegevuse lõpetanud. Väga võimalik, et mõned inimesed jäävad peagi ilma oma ametikohast kaitseväes.
Kui aga peaks selguma, et inimeste järele on nuhitud ilma kohtu loata? Kas seaduserikkumine mätsitakse riigi huvidele viidates kinni või algatab riigiprokuratuur kriminaal uurimise?
Kehtiv karistusseadustik ütleb üht: ebaseadusliku jälitustegevuse eest võib kohus mõista kuni kolm aastat vangistust.
PS Mitmed Ekspressi konsulteerinud allikad arvasid, et targem oleks avaldada artikkel sõjaväeluure probleemidest pärast Riigikogu valimisi, sest muidu peetakse seda osaks valimisvõitlusest. Ekspress leiab siiski, et riigile olulise uudise avaldamist vaid sellepärast edasi lükata pole põhjust.
Mis on J2?
J2 on kaitsejõudude peastaabi informatsiooniosakond, mis tegeleb “sõjalise luure ja vastuluurega”. Selle ülem on kolonelleitnant Risto Lumi. Osakond allub peastaabi ülemale brigaadikindral Alar Lanemanile.
Sõjaväeluurel on Eestis palju väiksemad volitused kui kaitsepolitseil või välisluurega tegeleval teabeametil. Kapo ja teabeamet on seaduse alusel julgeolekuasutused.
Kaitsejõudude peastaap on kõigest jälitusasutus, nagu ka piirivalveamet ja vanglad.
Jälitusasutusena on kaitsejõudude peastaabil õigus kaasata isikuid salajasele koostööle oma pädevuse, seega kaitseväe piires. Sõjaväeluurel on õigus värvata informaatoreid ja “suunata kontrollitavatesse grupeeringutesse variisikuid kuritegeliku kavatsuse selgitamiseks”. Neil on õigus teha telefonikõnede eristusi, kuid mitte pealt kuulata.
Kaitsejõudude peastaabi jälitustoimingute õigsust kontrollib Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon. Kaitseväe juhataja esitab kaitseministri kaudu komisjonile kirjaliku aruande tehtud jälitustoimingute kohta vähemalt neli korda aastas.
