REFERENDUM: Noorpoliitik Taavi Rõivas jälgib 2003. aasta 14. septembril rahvahääletuse tulemusi. Kaalul on Eesti astumine Euroopa Liitu. Foto: KALEV LILLEORG

Getostuv Eesti

Viimaste valimiste veelkordse parempoolse võidu valguses kerkib vägisi huultele küsimus, kas Eestis vasakpoolsusel üldse on kohta. Miks toetavad inimesed erakondi, kes ei esinda mitte kuidagi nende sotsiaal-majanduslikke huvisid? /-/ Avalik teenus muutub järjest lahjemaks, sest makse korjatakse järjest vähem ja keegi ei taha avalikus teenistuse töötada madalate palkade ja olematu prestiiži pärast. /-/ Need üksikud, kes saavad, poevad tara taha Tallinna lähiümbrusesse kerkivatesse Tiskretesse ning trotsivad lagunenud teid oma Mercedese, BMW ja Lexuse džiipidega. Ja nii juhtubki, et iga nädal aastast aastasse ajusid äärmusparempoolse propagandaga triikiv juhtiv majandusuudiste toimetaja kuulutab valehäbita, et ta pole kõrgkooli lõpetanud ja ega majandusministrilgi seda vaja pole. /-/ Samas meedia parempoolsuse kooris laulavad veel paljud teised inimesed.

Ivar Tallo

Keelatud!

Metsaradadele ja merekallastele on kerkinud tõkkepuud ja tarad. Erametsas kännu otsas istub maaomanik, kes, haavlipüss põlvedel kaitseb oma valdusi juhuslike marjuliste eest. Pirita-Kose eramurajoonis lõriseb igas aias verejanuline elukas, keda isegi peremees pelgab. Rannaäärsel promenaadil arreteerib politsei magava mehe. Mida küpsemaks saab ühiskond, seda enam keelde meid ahistab. Keelud meeldivad valijale.

Andres Maimik

Kas muuseum ikka tuleb?


Kas uus valitsusliit äkki kunstimuuseumi ehitust seisma ei pane? Res Publica üks ninamehi Tõnis Palts on isiklikult muuseumi vastu: seni, kuni remontimata koolidega kiusatakse lapsi ja pensionärid ei saa elamsiväärset pensioni, ei ole muuseum Eestile kõige olulisem. Kultuur vajab tuge, kuid kas selline raha kivisse paigutamine just kultuurile laiemalt loodetud hoogu annab? Abilinnapea Rein Lang: „Kunstimuuseumi sinna võpsikusse tegemine oli viga. Aga poolelijätmine praegu, kui ta nii kaugele on aetud, viitaks tõmblemisele ja oleks ülim nõtrus.“ Muuseumi peadirektor Marika Valk ei saa aru, miks mehed, kes meil asju otsustavad, ainult rahast räägivad.

Eesti kirjanduse klassikud on jälle moes

Noor põlvkond loeb Jakobsoni, Smuuli, Lutsu, Tammsaaret, Tuglast ja isegi Kuusbergi uue pilguga, vanad nostalgiaga. Kirjandusele hinnangute andmisel vanad kaanonid enam ei kehti, mõni julgeb öelda, et vahepeal ärapõlatud Smuul on huvitav kirjamees ja et kui Tammsaare oleks kirjutanud nagu Mihkel Mutt, oleks teda palju lõbusam lugeda. Radikaalsem noorsugu viskab kinda kirjanduspaavstidele, hinnates kõrgelt August Jakobsoni ja Hans Leberechti.

Vanemate meeste jätkuvad sõnavõtud iibeküsimuses


Tundub, et kus iganes ka vanemad mehed kokku ei saaks, hakkavad nad arutama, miks „meie naised“ ei sünnita. Otsekui hoolikas vanaperemees silmitseb murelikult oma piimakarja: miks lehmad nii ahtrad on? Ainult et kui vanaperemees mõistis, et lehm annab piima siis, kui tema vastu sõbralik ja hoolitsev olla, siis naiste osas on vanamehed üksmeelel: ainult naised on süüdi, et rahvuskehand kokku tõmbab – litutavad ringi, kujutavad ette, et teevad karjääri, ega tegele põhiküsimusega.

---

Kuulan analüütikute juttu sellest, et just tänu välismaa ekspertidele on eestlased Eurovisioonil nõnda edukad ja mõtlen: miks mitte rakendada seda kogemust teisteski eluvaldkondades? [---] Miks arvatakse, et rahvas, kes ei suuda valida eurolaulu, suudab valida parlamenti või presidenti? Tähendab, muidugi ta suudab. Aga see valik võib olla vägagi veider. Niisiis: millised oleksid plussid ja miinused, kui riigikogu valiks rahvusvaheline žürii? Miinuseid – ei ühtki. Aga kasu tõuseb kõvasti.

Mart Juur

---

Res Publica ruulib, aga kord on ikka käest ära.

Ken Saan

---

Heidan tulevikust pilgu möödunule


Kevadel 2020 elab Eestis üle kahe miljoni inimese ning õpetajad teenivad Lääne kolleegidega ühepalju, ennustab Iru Elektrijaama direktor Kersti Kaljulaid.

Tulnukad Ida-Euroopa kehvematelt aladelt, nagu Valgevenest ja Ukrainast, on igati teretulnud, kuna nad värvilt meile ju sarnased on. Nende lapsed lähevad juba Eesti kooli, niisiis on teine põlvkond nagu päris eestlased. See, et muukeelne gümnaasiumiharidus siiski aastal 2010 riigi toeta jäi (erakoole on meil küll päris mitmekeelseid, päris palju ka venekeelseid), on juba kümne aasta jooksul andnud uskumatu efekti. Moskvasse läheb suviti neli reisirongi päevas.

---

Nõukogude ajal pidime pingutama, et jõuda „kõrgeimasse formatsiooni“ kommunismi, kus kõik on kõige paremini. Nüüd, kus on selgunud, et põhimõtteliselt ei saagi olla paremat ilmakorraldust kui liberaalne demokraatia, s.t see, kus me praegu elame, peame tunnistama, et ajaloo lõpuski jätkub jama. Et me ei saagi anduda sihipärasele külluslikule tarbimisele, epikuurlikele pidusöökidele ühes arutlustega, mitu inglit mahub nõelaotsale, vaid peame valvel olema ja pommikoeri koolitama. Et vahest on heaoluilma paremad päevad juba (ilma meieta) mööda läinud.

Kalev Kesküla

---

Kui teraselt vaadata, siis valitseb eesti keel isegi tema jaoks nii ohtlikus tsoonis nagu internet. Selle asemel, et kirjutada „grin“ või „ROFL“ või „FOAD“, trükib eestlane oma sõnumisse ikka „irw“, „megairw“ ja „kp“. (See on nüüd väga omakasupüüdlik jutt. Eesti keel on mu ainus töövahend.) Mida tähendab „kp“? Mine sa tea. Pakun, et „kena päeva!“

Erik Morna

---

Lament eesti keele kadumise üle kestab ja kestab ja jääbki vist kestma. Eks see lärm ole ka õigustatud. Need protsendid, mis avalikustati enne emakeelepäeva, et kui paljud gümnasistid oleks valmis eesti keelest inglise keele kasuks loobuma, need olid friigid protsendid. 85% arvates võiks keskhariduse soovi korral inglise keeles saada. Ei no jeesus!

Siim Nestor