AASTA 1997: Missiärimees Valeri Kirsi kontori piljardilaua ümber said kokku eksmissid Celia Kuningas, Enel Eha, Lilia Üksvärav, seksuoloog Imre Rammul ja ajakirjanikud Barbi Pilvre, Mihkel Kärmas ja Tarmo Vahter, et väidelda meelierutaval teemal - Eesti beibekultuur.

(Pingestatud õhkkond, mida ei hajuta Valeri Kirsi pikk ja segane sissejuhatus.)

Tarmo Vahter: Hüva, võtaksime eesmärgiks jõuda vestlusringis selgusele, kes on beib?

Valeri Kirss: Nende tüdrukute hulgast, kellega mina üheksa missiaasta jooksul olen koos töötanud, tean ma ainult ühte, kes on hiljem strippariks läinud, ja ühte, kes oli kandidaadina võrdlemisi materiaalne. Tema on võibolla beibe.

Celia Kuningas: Eestis on praegu üritatud sellele terminile võimalikult negatiivset tähendust luua. Vaadake slängisõnaraamatut, beibe käib ka kena naise kohta.

Valeri Kirss: Sotsiaalselt on see minu jaoks ajuvabade ja nõrkade plikade probleem. Need, kes ei suuda iseendaga toime tulla. Mina ei ole ka mingi feminist, ega masohhist või kuidas see nüüd oligi... ega meesõiguslane.

Mihkel Kärmas: Võib üldistada, et bimbod ja himbod on inimesed, kes teenivad elatist tänu oma välimusele. Kuidas nad seda täpselt teevad - oma keha müües, modellina töötades, ööklubis võimalikult rahakat sponsorit otsides või korporatsioonis oma ülemust võrgutades -, on taktika küsimus.

Barbi Pilvre: Kui teie kunagi missikarjääri valisite, kas teil ei olnud mingit kaugemat eesmärki? Paljud unistavad lepingust modelliagentuuriga või midagi sellist.

Imre Rammul: Vastupidine seaks isegi misside IQ kahtluse alla. Inimesele on ikkagi iseloomulik mõtestatud tegevus.

Beibed ei pruugi olla lodeva püksikummiga.

Lilia Üksvärav: Te vihjate praegu, et me tahame kuskile jõuda?

Barbi Pilvre: Minu arvates on beibed mõnes mõttes väga targad konjunkturistid, nad teavad väga täpselt, mis parasjagu läheb. Ma ei mõista seda üldsegi hukka. Eestis on niisugune aeg, kus sellise välimuse ja teatud glamuuriga saab läbi lüüa. On olnud aegu, kus tüdrukud läksid näiteks maletajaks, et kuidagi maailmas ringi sõita.

Valeri Kirss: Missid on endast lugupidavad neiud. Ma ütlen nii. Kati Pobuli varal on ka negatiivne näide täiesti olemas.

Imre Rammul: Beibekultuuril on kahtlemata ka bioloogiline taust olemas. Oleks hirmus vale väita, et kohe, kui algas uus Eesti vabariik, olid need neiud kohal ja kogu lugu. See sõltub natuke sotsiaalsest keskkonnast. Kui mina veel Tallinnas elasin, nimetasime me seda sorti tütarlapsi iirteks, ilma h-ta. Oli iir, nüüd on beib. Müüsid nad ennast odavamalt ja...

Valeri Kirss: Vaat just nimelt müüsid.

Imre Rammul: On loogiline, et inimene müüb ennast...

(Puhkeb sõnasõda.)

Imre Rammul: Julgen täiesti väita, et beibed ei pruugi olla just need lodeva püksikummiga naisterahvad...

Tarmo Vahter: Just nimelt!

Imre Rammul: ...Sageli on pigem vastupidi. Nad flirdivad tohutu karja meestega, kuid mingit tõsist seksuaalsuhet ei pruugi olla. See on küberneetika, kahepoolne. Selge see, et kandilised on põhipublik. Neil on vaja kollektsioneerida. Beib sõrme otsa ei mahu, seal on neil klotser, järelikult peab olema beib näpu otsas. Minu arvates on beibeks olemine emotsionaalne seisund või vajakajäämine: toidan oma väikest ego klotserite ja ilma klotseriteta meestega.

Barbi Pilvre: Mis raskusi missikroon endaga kaasa tõi?

Lilia Üksvärav: Näiteks kõik arvavadki, et sa oled rumal ja et töökoha saavutasid sa tänu sellele, et oled miss. Sa pead kogu aeg kellelegi teisele tõestama, et see tegelikult ei ole nii.

Tarmo Vahter: Kas te olete tundnud, et mehed tunnevad teie vastu missistaatuse pärast suuremat huvi? Kas teile on tänu missistaatusele tehtud abieluettepanekuid?

Celia Kuningas: Enamik meesterahvaid ei jälgi nii aktiivselt missivõistlusi, nii et kõik kindlasti isegi ei teagi. Mina kunagi oma CVsse ei kirjuta, et ma olen miss olnud.

Tarmo Vahter: Kas te häbenete seda?

Celia Kuningas: Ma ei häbene seda. Kui ma kellegagi sel teemal vestlen, siis soovitan ma seda soojalt kõigile. Kogemused, mis ma siit sain, on tõesti isegi võibolla selleks, et elus kusagile kaugemale jõuda, väga vajalikud. Samas, kui praegu on misside ümber teatud imidzh kujundatud, siis ma parem ei maini seda.

Enel Eha: Kas mehed pööravad rohkem tähelepanu? Ma tegin ühte telesaadet. Seal ütles režissöör, et kui ta oleks teadnud, et ma olen miss, poleks ta mind seda saadet tegema pannud. Ta ütles, näiteks, et kõik teavad, et me oleme lollid... me oleme lollid. See on üldine hoiak juba, aga see on pidanud kuskilt hakkama kujunema.

Barbi Pilvre: Huvitav, kust see hoiak alguse sai? Miks peetakse ilusaid tüdrukuid rumalaks?

Imre Rammul: See on kindlasti kadedus. See on pärit nii naistelt kui meestelt.

Barbi Pilvre: Kas mehed peavad ilusaid naisi rumalateks?

Imre Rammul: Lähtutakse ikka energia jäävuse seadusest, et kui ühest kohast juurde anatakse, siis küllap kuskil peab midagi puudu olema.

Kui oleks ikka kena vinniline nägu ja oma kakssada kilogrammi, küll ta siis õpiks, mida tahab. Aga võib juhtuda niiviisi, et see kena nägu natukene segab ka. Selles mõttes, et see naine võibolla märkab, et tal on midagi muud müüa, kui see eelpool nimetatud kahekordne kõrgharidus.

Barbi Pilvre: Te olete ilusad. Kas teil pole kunagi tulnud mõtet, et ei peaks pingutama, sest saaks ju kergemalt?

Lilia Üksvärav: Just topelt peab pingutama.

Ma ei kirjuta kunagi CVsse, et olen miss olnud.

Valeri Kirss: Näiteks Karmenit (Kõrreveskit) lausa kiusati koolis. Ta tuli siia täiesti pisarad silmas. Ta tõsteti ainukesena klassi ette ja tehti talle demonstratiivne küsitlus. Ja talle pandi kaks! Ta tantsis ühe trupiga laeva peal. Kui ta Tallinnasse tagasi tuli, öeldi talle koolis, et mis sa siit otsid, sa oled ilus. Tema oli ikka täieliku löögi all. Ta ei saanud aru, miks see temaga juhtus.

Mihkel Kärmas: Kui meie fotograaf üritas ööklubis Amigo Karmen Kõrreveskit pildistada, oleks Karmeni kavalerid ta peaaegu läbi peksnud. Helen Mahmastol päästis ta.

Valeri Kirss: Eesti mehed on valdavalt monopolistid. See on fantastiliselt nõme. Mul on hea meel, et kellelgi ei ole võimalust kekata, et ta oleks kollektsioneerinud misse. Siit uksest on väga palju mehikesi sisse tulnud, eriti kooperatiiviajastul, kes on öelnud, et tead, Valeri, me teeme turismireisi välja, saadame tüdruku kuskile idasse või mujale kaugele. Siis selgub aga, et nad tahavad ise kaasa minna. Siis ma ütlen väga enesekindlalt - kallis mees, kas sa saad aru, mida Eesti rahvale üheksa kuu pärast ütlen? Ma tean ühte meest, ta oli baarman, kuidas ta peale ühe tüdruku missiks saamist teda peaaegu terve aasta terroriseeris. Mõelge nüüd, tüdrukut, kes oli 18.

Barbi Pilvre: Kas mõni mees on misse kartnud ka?

Valeri Kirss: Näiteks Cathy Korju käis Saaremaal mingil peol. Mina ei soovitanud tal sinna minna. Ta oli terve õhtu nagu mingi hüljatu. Istus üksinda, keegi ei julgenud ligineda.

Barbi Pilvre: See tähendab, beibed otsivad väga enesekindlate meeste seltskonda, kes nende vajadusi rahuldaksid.

Lilia Üksvärav: Meil sõltub see enesekindlus ikka rahakoti paksusest.

Mihkel Kärmas: Kogemused näitavad, et endised missid ja muidu silmapaistvad naisterahvad ei naitu mitte meestega, kel on Zaporozhets, vaid pigem ikka BMW.

Lilia Üksvärav: Võrdsed inimesed otsivad ikka teineteist. Madalamale ei taha keegi meist minna.

Kärmas: Tekib küsida pääsed sinna seltskonda. Sa oled kas ilus või rikas.

Barbi Pilvre: Aga kas te teate mõnda missivõistlustel edukat tüdrukut, kes on abiellunud mehega, kes on sotsiaalselt temast madalamal tasemel, mingi luuseriga?

(Vaikus.)

Barbi Pilvre: Õpetajaga näiteks?

(Naerame.)

Valeri Kirss: Erika Bauer abiellus tõesti oma sõbraga, kes oli autojuht. Seda hoolimata sellest, et tal vahepeal tekkis müstilisi-fantastilisi ettepanekuid. Inimväärtused on ikkagi säilinud.

Vahter: Tallinnas oli möödunud aastal selline juhtum, kus Tallinna missivõistlustel edukas tütarlaps pidi tulema ka Miss Estonia võistlustele. Ta ei tulnud, sest temast vanem elukaaslane ütles, et palun ära mine.

Valeri Kirss: Minu teada nad suvel abielluvad. Paljude naiste puhul on see meeldiv seik, kui keegi võtab otsustamise enda peale.

Barbi Pilvre: Kas olete tihti saanud endast vanemate, rikaste, kuid ebameeldivate meeste tähelepanu osaliseks?

Lilia Üksvärav: On selliseid, kes on saanud rikkaks läbi hariduse. Kuid on teine grupp rikkaid, kes ei ole mitte kunagi mitte kuskile kõrgkooli tahtnud astuda ja on oma raha saanud musta äri teel. Nemad on tõesti, vabandage väljenduse eest, põhjamuda minu jaoks.

Tarmo Vahter: Te ütlesite et te ei tunne beibesid, kuid et te mõnda siiski tunnete.

Lilia Üksvärav: Ma eristan mõnda nägu. Üldjuhul jätavad nende mehed halva mulje. Nad käituvad naistega väga halvasti.

Beibedest ei saa kunagi elulooma.

Mihkel Kärmas: Miks naised sellist kohtlemist taluvad?

Lilia Üksvärav: Nad on nõus ennast maha suruma, et mees ostaks korteri või auto.

Imre Rammul: Selliseid inimesi kutsuti vanasti kurtisaanideks. Vahelduv monogaamia. Beibede puhul on minu arvates tegemist nüri enese eksponeerimisega.

Valeri Kirss: Kui võtta beibe ja panna trikoos närvilisse võistlussituatsiooni, siis pole ta mitte midagi väärt. Siin on neid palju käinud

Barbi Pilvre: Kuidas te neid eristate?

Valeri Kirss: See on intuitiivne meetod. Esiteks pean neile pika moraaliloengu, mille sisu on see, et neil ei tohi olla alastipilte, videosid ja muid sääraseid asju. Seletan, et see on väga lihtne võimalus nende endi kompromiteerimiseks, ja et ma ei taha, et nad hakkaksid missikontorit ja kogu seda asja määrima. Möödunud aastal oli siin väga kihvt neegritar, täitsa lõpp, niivõrd ilus tüdruk. Asi hakkas mind kohe huvitama, ma midagi nagu tunnetasin. Ta ütles mulle pärast, et teate, ma olen seal majas olnud.

Aga tõesti see beibede probleem...see on õudne probleem. Ma olen täielikult veendunud, et need tüdrukud, kes ennast niimoodi kulutavad...nendest ei saa kunagi elulooma, neist ei saa kunagi häid naisi, neilt ei saa kunagi häid lapsi.

Barbi Pilvre: Miks te nii kategooriline olete?

Mihkel Kärinas: Ma ei arvaks ka, et see õudne probleem on.

Valeri Kirss: Vaadake, te olete niivõrd noored mehed, et te ei tunneta seda. Distants annab nägemisvõime.

Imre Rammul: Normaalse emase psühholoogiline taotlus on leida endale isane, kes loob talle kodu, sigitab talle lapsed ja kaitseb seda. Beibede puhul on tähtis paibutusprotsess, sulgede kohendamine.

Tarmo Vahter: Milline on ikkagi meeste huvi misside vastu?

Celia Kuningas: Möödunud aastal olid missivõistlused laeva peal. Ja seal olid võistluse ajal küll mõned näod...

Valeri Kirss: See oli mu elu raskeim missivõistlus.

Celia Kuningas: Ja seal olid mõned päris kuulsad inimesed. Üritati meeleheitlikult, et saaks ühe missi enda kajutisse, kusjuures mees tuleb minu juurde ja räägib ilusatest silmadest ja nii edasi. Pärast istusin kolme tüdrukuga kajutis ja üks hakkas rääkima, et teate, mis see mees mulle rääkis. Siis me võisime kõik seda kolmekesi kooris korrata, sest ta rääkis igaühele täpselt sama juttu.

Valeri Kirss: Ma aiman, et need olid kaks eesti populaarsemat sportlast.

Celia Kuningas: Sportlased, jah.

Valeri Kirss: Ja nad olid väikese vingu all. Need mehed tulid ka minu juurde loomulikult. See oli fantast ja ma rääkisin nendega vähemalt pool tundi, aga kõikidest muudest asjadest.

Tarmo Vahter: Oli neil mingi konkreetne soov?

Valeri Kirss: Ei, neil oli konkreetne soov, et ma neid konkreetselt tutvustaksin.

Lilia Üksvärav: Minu käest paluti sama asja.

Valeri Kirss: Eks ole... Need olid niivõrd kõvad sportlased, et kui mõni mees neist läks olümpiale, siis ma olin juba ainuüksi selle laevavestluse põhjal veendunud, et see mees ei suuda midagi ära teha.

Mihkel Kärmas: Nüüd on siis Atlanta läbikukkumise saladus ka selgunud.

(Naer.)