20. aprillil 1928 kell 19.30 kõlas Mihhail Laidoneri toas vali revolvripauk. Tuppa rutanud teenijale avanes kohutav pilt. Kirjutuslaua kõrval põrandal lamas verine Mihhail, käes väike revolver. Peast haavatud noormees heitis hinge enne, kui verevoolu sulgeda püüdev teenija midagi küsida jõudis. Kedagi teist õnnetuse hetkel toas ei olnud.

Kodus Õllepruuli tänaval oli Mihhaili ema Maria, kes kaotas vaatepilti nähes enesevalitsuse. Kuigi Laidoneride korteris oli kolm telefoni, jooksis Maria abi kutsuma läheduses asuvasse Põllumeeste kodusse.

VIIMASEID FOTOSID: Mlša oli noorukina eakaaslastest täiskasvanum, kuuludes kaks aastat vanemate poiste kampa. Foto aastast 1928.
Foto: Johan Laidoneri muuseum
Kohale saabunud tohtrid tuvastasid silmapilkse surma.

Teade tragöödiast levis kiiresti. Peagi olid Õllepruuli tänaval riigikogu esimees Kaarel Eenpalu ja sõjaminister kindral Nikolai Reek. Viimane tuli otse Estoniast kaitseväe orkestri kontserdilt, kuhu talle õnnetusest teatati.

Kes juhtunust veel midagi ei teadnud, oli kindral Johan Laidoner. Ta oli juba nädala algul sõitnud äriasjus Kohtla põlevkivikaevandusse.

Kindral Reek helistas Sonda jaamaülemale ja käskis juhtunust Laidonerile teatada. Järgmise päeva hommikul kell kuus jõudis Laidoner Tallinna.

Poiss tundis hästi relvi


Ametliku versiooni järgi oli Mihhail Laidoneri surm õnnetusjuhtum. Noormees puhastas relva, mis läks lahti.

Õnnetusele viitavat see, et Mihhalil oli toas kaks relva: üks väikesekaliibrine Smith-Wesson ja teine tugevajõuline relv. Surmav kuul tuli väiksemast, enesetapja aga oleks valinud tugevajõulise relva. Seda rõhutas kindral Reek ajalehtedele Vaba Maa ja Päevaleht antud intervjuudes.

"Arstide arvates ja koduste kindlal veendumusel võib siin konstateerida ainult õnnetust. Seda tunnistab haav ja pähe tunginud kuuli suund. Kuul on kaugemalt tulnud, revolver ei võinud seega pea lähedale pandud olla."

"Kindral Laidoneri poeg oli juba varakult õppinud relvadega ümber käima, käis vahel jahilgi. Nii silmapaistvalt elurõõmus olnud noore surma puhul ei või tekkida teisi mõtteid," rääkis Reek.

Kodus viibinute tunnistust mööda oli Miša kogu õhtu olnud nagu alati kõige paremas ja rõõmsamas tujus. Poiss lugenud õhtusi lehti, lehitsenud uusi raamatuid ja kavatsenud veel väikesele jalutuskäigule minna.

Ajakirjandus piirdus ametliku versiooniga. Üksnes Rahvaleht trükkis ümber Pariisis ilmunud Poslednie Novosti lühiteate kindrali poja enesetapust.

Tüli isaga viis enesetapuni


Laidoneride perekonnas sai poja surmast teema, mida välditi.

Avalikkuses liikus seevastu hulk oletusi. Räägiti, et Mihhail olnud õnnetult armunud endast vanemasse abielus naisesse. Teise kuulujutu järgi oli tegemist teenijannaga.

Kolmanda versiooni järgi tappis kindral ise oma poja.

KINDRALI PEREKOND: Isa Johan, ema Maria ja poeg Mihhail. Foto 1920. aastate keskpaigast.
Foto: Johan Laidoneri muuseum
Ajaloolase Küllo Arjaka andmetel ütles poeg tol õhtul: "Ema, ma lasen end maha."

"Seda versiooni kinnitab ka 1970. aastate algusest pärinev Maria Laidoneri kiri perekonnatuttav Theodor Männikule. Ema mainib seal, et nii temal kui pojal on olnud enesetapumõtteid," üdeb Arjakas.

Klassivend Ruudi Toomsalu peab sõbra enesetapu põhjuseks tüli isaga.

"Eelmisel õhtul oli poistel restoranis rahast puudu jäänud. Miša pani oma käekella panti. Kindral aga pani hinnalise kella puudumist tähele. Miša seletas, et andis kella ühele vaesele poisile."

"Järgmisel päeval tuli asi välja ja isa hakkas noomima. Tont seda teab, kuidas Miša seda südamesse võttis. Tegi endale lõpu peale. Võib-olla kartis ta koolist väljaheitmist."

Westholmi gümnaasiumis kehtis väga range kord. Restoranis ja tantsuõhtutel käimine oli poistel keelatud. Tulevane sporditreener Fred Kudu jäi sellega vahele ja pidi ajutiselt kooli vahetama.

"Ka kindrali sugulane Helvi Laidoner on meenutanud, et raha pinnal oli isal ja pojal varemgi riide olnud. Poiss oli nõudnud rohkem raha kui vanemad andsid," teab Arjakas.

Toomsalu kuulis klassivenna surmast hommikul koolis. Pärast tunde läks ta Laidoneride koju kaastunnet avaldama.

"Miša lebas voodis. Kuul oli otse paremast meelekohast sisse läinud. Auk oli vatitopiga kinni pandud."

Haava nägemine veenis Toomsalu, et tegemist oli enesetapuga.

Valged matused


23. aprilli hornmikul oli Õllepruuli tänavale kogunenud mitu tuhat inimest. Matuserongi toodi jälgima isegi jalutuid.

Leinatalitus Tallinna Siselinna kalmistul toimus õigeusu kombe kohaselt.

"Hobused, sumuvanker, linad ja kirst - kõik olid valged," meenutab Toomsalu.
SURM ESIMESEL KORRUSEL: Laidoneri villas Tuvi (endisel Õllepruuli) tänaval asub nüüd Ameerika suursaadiku residents.
Foto: Vallo Kruuser

Laidoneride maja verandal kasvas pottides kaks elupuud. Pärast matusetalitust istutas kindral puud poja hauale. Üks elupuu on praegugi alles, 7-8 meetrit kõrge.

Pärast ainsa lapse surma said Laidonerid Eestist üle 200 lapsendamispakkumise.

Kindral ise soovis lapsendada poja klassivenda Richard Kuremaad, hilisemat kuulsat jalgpallurit. Poisi veovoorimehest isa polnud sellega päri.

1928. aasta juuhs võttis perekond enda juurde elama Maria Laidoneri vennapoja Aleksei Kruszewski. Mišaga sama-vanuse Aleksei vanemad elasid Nõukogude Venemaal.

Viimsi mõisas tegutseva Laidoneri muuseumi seintel ripub üks maal ja mõned fotod Mihhailist. Tema surma asjaolud on 70 aastat hiljem endiselt segased ja nende selgeksrääkimine muuseumis tabu.

"Väljapanekut uuendades märgime surmajuhtumi ära," arvab varahoidja Marika Reintam ebalevalt, "kuid muuseum pole õige koht kuulujuttude jaoks."