2000ndate aastate alguses palus Eesti Ekspress silmapaistvatel ühiskonnategelastel ennustada, milline on elu Eestis 2020. aastal. Oma nägemuse pani kirja ka praegune Eesti president Kersti Kaljulaid, kes siis töötas Iru Elektrijaama direktorina.

Lugu ilmus Eesti Ekspressis 9. aprillil 2003 pealkirjaga "Heidan tulevikust pilgu möödunule".


On kevad ja on aasta 2020. Olen kolme kuu eest saanud 50 ja maru uhke selle üle, et minus on veel alles huvi uue vastu ja tehnoloogiast tingitud muutused mind veel ei ärrita. Viskan oma kompsud autosse ja jään hetkeks mõtlema elu edenemise üle. Käisin poes, ja seal ei ole kassapidajaid. Ja mõelda vaid,et kui ma väike olin, lippas pealinnaski pooltes poodides müüja iga kliendi ostude järele ise oma letitaguses ruumis ringi ning tassis vajaliku letinurgale. Nüüd heidad ostud lindile, lehvitad oma plastiktükkidega – alalhoidlikematel ikka rahakaart ja ID eraldi – ja tehtud. Kutsekvalifikatsiooninõukogu kustutas kassapidamise oma ametite loetelust nii kümmekond aastat tagasi.

Õigel ajal õiges ja(a)mas


Umbes 25 aastat tagasi oli igal Eesti kontorirotil laual Pentium ja nad rääkisid anekdoote Brüsseli ametnikest, kes e-maile faksiga saatvat. Umbes 15 aastat tagasi sisenes uhke ja arenev Eesti, õnnelik oma edusammudest, Euroopa Liitu ja siis selgus, et kuigi kontorid meil ekstra-e@eritikiired.ee olid, ei olnud sellest miskit abi, sest et meie tootmisliinid seda mitte ei olnud. Oluliselt odavam tööjõud nende liinide vahel võrreldes meid ootamatult ümbritsenud ühisturuga kallines kiiremini kui sotsiaaldemokraadidki ennustada oleks tihanud. Häda oli selles, et sellele tööjõule pakuti mujal riikides märksa tootlikumat töökeskkonda, niisiis paremat palka. Defitsiit teadagi ajab hinna üles.

Aga jälle vedas meil. Ju oli saatus eestlaste narrimisest 700-aastase orjapõlve ja poolesajandilise okupatsiooni jooksul tüdinud, sest nüüd laskis see õel olevus sajandialguses lõhkenud globaalsel IT-seebimullil just Eesti kohal pisemateks, aga sama ilusti veiklevateks kerakesteks pudeneda. Plahvatusliku arengu lõpp tõi ka uusimate tehnikaideede hinnad alla, algas IT invasioon traditsioonilistesse majandusharudesse. 2004.aastal oli Eestis veel palju kraeõmblejaid, treialeid ja vineerisorteerijaid. Tänaseks on kutsealade registri enimtarvitatud sõna "ülevaataja" – kraeõmblusmasinate ülevaataja, treipinkide tsehhi valveinsener, poes kassaridade vahel kõnnib kena naeratav tütarlaps ja jälgib, kas poest väljujate ilmed on ikka piisavalt rahulolevad. Suur osa kodanikke ülevaatajaid teostab oma ülevaatamist kodust, kaugjuhtimise teel; büroohooned on ümber ehitatud korteriteks. Eriti kesklinna omad.

Kui ma väike olin, siis kirjeldati tuleviku tehnopole kui kiretuid, ilmetuid masinruume, kus üksildaseks jäänud inimene neelab tabletina vajlikud toiteained ja suhiseb seejärel oma õhkpadjal hõljukiga kvartalist 425 kvartalisse 534. Oi kuidas nad eksisid. Eesti on sama roheline nagu lapsepõlvest mäletan – lasua hämmastav, et siin seejuures elab pisut üle 2 miljoni inimese! Iive eestalste endigi hulgas näitab tõususuunda, meil on iga naise kohta juba kogunisti 2,2 last, mis on Euroopas üks kõrgemaid näitajaid Itaalia ja Iirimaa järel. Eesti traditsiooniliselt perekesksed inimesed on majandusarengust tuleneva suurema vaba aja realiseerinud pere-eelu edendamisena, samal ajal kui prantslased, rootslased ja sakslased on oma vaba ressursi pigem mööda maailma ringikammimisse pööranud. Viimane asjaolu meile siin Eestis muidugi sobib, Pan-Peipsi puhketsoon toob sisse nii siin kui Peterburi ja Pihkva oblastis. Kui millestki võib Eestis veel märgata endist keskmisel arengutasemel riiki, siis on see majutus- ja toiltustussektor ning muu turismiasjandusega seotud teenindustegevus. Sealsed palgad (ja siis ka teenuste hinnad!) jäävad oluliselt alla n.ö. vanale Euroopale. Eks see vene konkurents mõjub seal ahistavalt – 56% EL keskmisest elujärjest Venemaa lääneosa elatustasandina kõneleb enda eest, ja kuigi Eesti on tööstustööliste ja haritlastegi palkade osas EL keksmisel tasemel, siis peavad vana Euroopa turistide jootrahad teenindussektoris ikka veel teatud palgalist mahajäämust kompenseerima.

Ikka veel päriselt leidmata – roheline teeots


Omal ajal sai kõvasti nalja visatud rohelise terrori ohu üle Eesti vabariigis…EL karmid keskkonnanõuded ühelt poolt ja oma riigi roheliste naiivsena tundunud seisukohalt teiselt poolt suisa ärritasid tööstusjuhte. Soovitused viia mitterohelise tootmise maksud nii üles, et roheline muutuks konkurentsivõimeliseks saadeti karmilt ja kaugele. Nojah, tehnoloogia ju puudus, kuidas seejuures igapäevaelu olulist kallinemist vältida. Energeetikas pole siiski veel eriti palju muutunud. Sajandi alguses hakkasid nii ameerikalsed kui eurooplased kõvasti panustama vesinikuelemendi arendusse. Sellegipoolest pole energeetikas suudetud välja mõelda ladustatavaid ja transporditavaid energiakandjaid, mis võimaldaksid vabaneda suurtest energiasüsteemidest ning asendada need kohalike allikatega. Tootmine ja tarbimine peavad endiselt tasakaalus olema, mis seab rohelistele alternatiividele olulisi piiranguid. Läheb päike pilve taha või vaibub tuul ehk siis jälle torm puhkeb, on kogu taastuvenergeetika vait ja fossiil ruulib – aga see tähendab ju topeltvõimsusi, kompenseerimaks rohelise energia heitlikku iseloomu. No nüüd siiski juba katsetatakse selliseid vesinikuelemente, mis suudavad tuulise ilmaga salvestada tuuleenergia ja vaiksel päeval selle jälle meile "laost" välja anda. See muudab rohelise energia konkurentsivõimeliseks ja rohelise terrori asemel saab võimalikuks roheline eluviis, mis on ka olemuselt üsna odav.

Kui neist vesinikupatareidest asja saab, siis on Eestis kerge taastuvenergia osakaal praeguselt 15%-lt viia kasvõi 30-40%-ni, saabub konkurentsivõimelise rohe-energeetika ajastu. Aga seda minu silmad vist veel ei näe. Praegu saab seda tuult ikka siis kasutada, kui teda paraja tugevusega puhub, ja fossiilkütustega võrreldes tuleb see kraam kallis kätte. Maksudega on vahe EL-s küll olematusse reguleeritud – sellest see meie praegune 15% taastuvat energiat elab. Õnneks on tootmise energiamahukus oluliselt alanenud, nii et saame hakkama, Eesti kaup on konkurentsivõiemline ka võrreldes madalama arengutaseme riikide toodanguga, kus sarnaseid fossiilenergeetika ahistamise võtteid ei kasutata. Turvast meil siinkandis eriti ahju ei aeta. Venelased on selle peale mihklid, aga meie saime õnneks enne aru, et puutumatu rabakooslus ja soomaa on turismiobjektina vingem sissetulekuallikas kui selle märja olluse ülestuhnimine, kuivatamine ja ahju ajamine. Puitu põletame, seda küll, Narvagi keevkihtkatlad suudavad seda koos põlevkiviga elektriks muundada ja nii oleme oma rohelise energia tootmise kohustuslikud kvoodid vabalt alati täis saanud.

Kes siis rahast hoolib, kui jutt on tervisest!


Aitab heietustest, vaja apteegist läbi käia. Mu geenikaart, kui meil siin seda lugema õpiti - üsna vabalt nii 5 aastat tagasi, kuigi kobamisi tehti esimesi samme juba eelmise sajandi üheksakümendatel - sunnib mind juba kuldses keskeas väikesi roosasid tablette tarvitama, et vältida vanaduspõlves meie suguvõsas levinud "ajupehmenemist". No tegelikult olen 40 aastat teadnud, et vanast peast meil kipub mäluauke ette tulema, sest oleme üks pikaealiste seltsing, kus mehhaanika kauem kestab kui ajul elujõudu jätkub. Nüüd saab seda ennetada. Need, kel suguvõsas vähiriskid, mida geneetiliselt õnnestub jälitada, saavad ka mingit pidevat ravi, aga vähi-värk, see rakkude tarkvarasüsteemi häire, ei ole nii lihtsalt allutatav. Statistiliselt pilt muidugi pareneb neil, kes oma geenikaardile kuuletunud ja apteeki regulaasrelt väisavad, aga edenemine on vaid 40-60%. Narr mõeldagi, et 20 aastat tagasi virisesime 13%-se ravikindlustusmakse üle, täna on see kõigis arenenud riikides uhkelt 22-25%. Mis teha, kõrgtehnoloogiline meditsiin on paratamatult kallim – ei ole läinud tõeks väited, et preventiivne ravi on odavam kui juba välja arenenud haigustega tegelemine. Samas – mis siin salata, elukvaliteet, mis nende ravikindlustusmaksete eest valdavale osale populatsioonist osaks saab, on kah kõvasti etem. Vahel tundub mulle siiski targem suunata sellest rahast veerand Aafrika lõunaossa ja mõnda veel päris vaesesse Kagu-Aasia piirkonda lihtsama meditsiini tarbeks, et Homo sapiens ikka elujõuline seisaks, sest ega see meie kontrollitud, jälgitud ja preventatiivselt töödeldud rass näiteks ootamatutele keskkonnamuutustele väga vastupanuvõimeline ei tohiks olla. Aga ei hullu, maailmas on veel piirkondi küll – ja neid on siin Euroopaski – kus inimene oma geenikaardist midagi ei tea ning seetõttu ehk muretumatki elu elab. Tuleb vaesematelt Euroopa aladelt "värsket verd" siia Eestissegi, sest ega see 2 miljonit inimest pole mitte kõik kohalik toodang. Siinne sündimus hakkas suremust edestama vaid kümme aastat tagasi. Tulnukad Ida-Euroopa kehvematelt aladelt nagu Valgevenest ja Ukrainast on igati tetretulnud, kuna nad värvilt ju meile sarnased on. Nende lapsed lähevad juba Eesti kooli, niisiis on teine põlvkond nagu päris eestlased. See, et muukeelne gümnaasiumiharidus siiski aastal 2010 riigi toeta jäi (erakoole on meil küll päris mitmekeelseid, päris palju ka venekeelseid), on juba 10 aasta jooksul andnud uskumatu efekti.

Naljaviluks hakkan juurdlema, mis veerandsajandiga kõige vähem muutunud on. Energeetika – aga siin paistab lõpuks tunneli lõpus valgus. Transiit – huvitav küll, et selline arhailine värk nagu raudtee- ja laevatransport ikka üha edeneb. Tõsi, sirgelt Eestist läbisõitmise asemel saab suur osa kraamist kohapeal kuidagi täiendatud, idast tulev läände minekuks ette valmistatud ja vastupidi, aga see tundub olevat kaduv tegevusvaldkond lähema 10 aasta jooksul. Huvitav, mida me siis nende logistikasõlmede äärsete asumitega nagu Sillamäe või Tapa peale hakkame. Venemaa on läbi tugeva majandusarengu muutnud ka oma kaubamärgi väärtust, niisiis pole vaja sealt tulevat enam läände minekuks kohandada. Eesti tööjõu hind ei ole niipalju odavam arenenud Euroopast, et oleks otstarbekas läänest itta liikuv kola siin kinni pidada, midagi lisada või ümber pakkida ja siis jälle edasi saata. Aga reisirongiliiklus on tundmatuseni arenenud – paarkümmend aastat tagasi ei tundunud sel äril suhteliselt hõreda asustusega Ida-Euroopas mingit tulevikku olevat, aga suviti läheb päevas Tallinnast kolm rongi Moskvasse läbi Peterburi ja üks Petseri kaudu ning turiste jätkub. 21.sajandi alguses tundus, et oleme võitnud ligipääsu Alpidele, Ameerikatele ja Aasia tiigritele just Pamiriist, Tjan-Sanist ja Kaukasusest loobumise hinnaga. Praegu pole itta reisimine suuremate riskidega seotud kui läände minek, paraku kulgevad sinnapoole üha suuremal hulgal turistid, keda häirib mäekuru ilma restoranita või joogiputkata. Lohutagu meid see, et turiste, kes väga kaugele itta ei viitsi minna, ikka ka veel leidub ja karujahielamuste osas suudame Pihkva oblastiga edukalt konkureerida. Viisavaba liiklemine EL piires aitab meil seda jahiturismi turgu enda käes hoida. Viisavabadusest Venemaaga küll kõneldakse, aga näe midagi on vanast maailmast siiski alles jäänud.

NATO-riik elab oma elu, aga EL-st riiki ei tulnudki

Vanast maailmast on ikka alles ka euroliit ise, kuid pärast föderalismiperioodi aastatel 2002-2008 sai see supranatsionaalne demokraatlik ehitis siiski aru, et mõistlikum on piirduda ühtse majandusruumi ideega. Nüüd keskendutakse ühisturule, unustamata seejuures kontrollida, et konkurentsieelistena sel turul ei tarbitaks madalamaid keskkonnastandardeid või tööjõu ebainimlikku kohtlemist. Eks see viimanegi tähenda pigem kolmanda maailma riikide toodangu eemalhoidmist oma turgudest, kuid siiski on sellest ka abi olnud selle kolmanda maailma elu-olu edendamisel. Meenutagem 2005-6 peetud tõsist lillesõda Keenia farmerite ja Briti kauplusekettide vahel, kui briti tarbijad nõudsid lillebuketi juurde kinnitust, et seda ei ole toodetud Keenia naiste tervist ohtu seades. Juba 2006. aastaks muutus mõeldamatuks lilleväljade pritsimine ajal, kui naised seal töötavad –selle eest hoolitses juba Keenia ise, kartes kaotada eksporditurge.

Lillesõjale lisaks on lõppenud edukalt ka GM-maisisõda Euroopas – lõpuks on aru saadud, et geneetiliselt modifitseeritud toit on oluliselt ohutum tervisele kui näiteks antibiootikumide toel saadud lihakasvatussaadused või keemiliselt töödeldud toiduained. Kasekoore kontsistentsiga tomat koosneb siiski vaid materjalidest, mida loodus suudab luua, aga mille peale see lihtsalt tulnud ei ole. Pärast ühtse põllumajanduspoliitika absurdse kvoodisüsteemi asendumist maahooldustoetusega loodi eeldused GM-toodete edukamaks turule toomiseks Euroopas (on need ju kõrgema saagikusega, niisiis odavamad!) ja tänapäeval võib toonaseid hirme võrrelda hobuste hirmuga esimeste autode ees – niisama jabur tundub see.

Sõnal sõda ongi Euroopa rahvale pigem arvamuste suureplaanilise lahknevuse meedia vahendusel klaarimise tähendus – lillesõda, GM-sõda jne. Pärast Iraagi sõda, milles said kannatada Iraagi rahvas, paljude maade moslemite eneseuhkus, altruistlikud rumeenlased, kes türklaste asemel lubasid oma riiki selle sõja tugibaasina kasutada ning mõned lennujaamad kogu Euroopas teroristlike rünnakute läbi, pole arenenud maailmal enam mõistusest niipalju puudu tulnud, et relvad pidanuks kõnelema. Huvitaval kombel pole see aga NATO märgilist väärtust eestlaste jaoks oluliselt muutnud ning ka vene diplomaatia avaldab ikka aeg-ajalt seisukohti NATO vägede ohtlikust ja mittevajalikust lähedusest Venemaa piiridele. NATO, erinevalt Euroopa Liidust, on tugevama koostööarhitektuuriga kui ta oli Eesti liikmeks saades aastal 2004. NATO on ju sõjaväeline, mitte demokraatlik organisatsioon, omamoodi on ta suur sõjaline impeerium, mis katab "mittesekkuvalt" suurt osa arenenud maailmast, sealhulgas kogu Kesk- ja Ida-Euroopat. NATO on selline healoomuline impeerium, mille mõju talle alluvatele rahvastele on rangelt reglementeeritud, piiratud sõjandussektoriga, etteaimatavalt käituv ja seega neile rahvastele vastuvõetav.