Vastutustundlik investeerimine

Ettevõtted ning investorid suurfirmadest erainvestoriteni on hakanud maailma parandama. Olgu nii. Vastutustundlikkuse rõhutamist peetakse ühelt poolt kalkuleeritud rohepesuks, kuid teisalt nähakse selles naiivset maailma päästmise katset.

Üks kesksemaid vastutustundliku investeerimisega seonduvaid väljakutseid on vastutustundlikkuse defineerimine. Vastutustundlikkusel puuduvad ühiselt kehtestatud standardid, mistõttu võivad erinevate alal tegutsejate tõlgendused üksteisest olulisel määral erineda. Me oleme muuhulgas märganud, et erinevate analüütikute poolt ühele ja samale ettevõttele antud vastutustundlikkuse klassifikatsioonid on sageli väga erinevad. Lahknevuste peamine põhjus on ühtse standardi puudumises, mis viib omakorda üksteisest erinevate rõhuasetuste ja metodoloogiateni ning need siis erinevate klassifikatsioonideni. Üks peab olulisemaks äritegevuse ühiskondlikku või keskkonnamõju, teine majanduslikke mõjusid või majandusriski. Investoril ei tasu vastutustundlikkuse klassifikatsiooni pimedalt uskuma jääda, vaid pigem tuleb seda kasutada ühe hinnanguna omapoolse analüüsi teostamisel ja otsustusprotsessis.

Euroopas on praegu käimas esimene ühtsete standardite koostamise protsess, kuna Euroopa Liit peab läbirääkimisi uue jätkusuutlikku finantseerimist käsitleva seadusepaketi üle. Eesmärgiks on muuhulgas sätestada, millist äritegevust saab pidada jätkusuutlikuks, milliseid finantseerimis- ja investeerimistooteid saab pidada vastutustundlikeks ja millistel tingimustel võib investeerimistooteid vastutustundlike toodetena reklaamida. Nüüd ettevalmistamisel olevad õigusaktid keskenduvad siiski peamiselt keskkonnaküsimustele ja pööravad teistele vastutustundlikkuse valdkondadele vähem tähelepanu. Ka mõningate lünkadega ELi-tasandi seadusandlus ühtlustab tõenäoliselt teataval määral valdkonnas valitsevaid tegevusviise ja sunnib ka neid investoreid, kes ideed heaks ei kiida või rakendamisega viivitavad, vastutustundliku investeerimise kasuks otsustama.

Teisalt on see, mida üldse vastutustundlikuks peetakse, sageli kultuuripõhine. Keskkonnaküsimustes on arusaamad ülemaailmselt valdavalt samasuunalised, kuid sotsiaalsete (nt soolise võrdõiguslikkuse) ja hea haldustavaga seotud küsimustes võivad eri kultuurides vastutustundlikust toimimisviisist olla vägagi erinevad arusaamad. Näiteks Aasias nähakse ettevõtete ühiskondlikku vastutust palju laiemalt kui lääneriikides, seda on märgata Aasia ettevõtete otsustusprotsessides ning see asjaolu mõjutab negatiivselt kapitali tootlust. Ülemaailmsetel turgudel eurooplase pilguga ringi vaatav investor jääb kergesti vähemusse.

Vastutustundlikkuse analüüsi aluseks on avalikult kättesaadavad andmed ja see asjaolu annab eelise suurettevõtetele.

Teine keskne väljakutse seondub infoedastusega. Oleme märganud, et väikesed ettevõtted saavad vastutustundlikkuse eest vastavaid analüüse teostavatelt firmadelt sageli madalamaid hindeid. Analüüsi aluseks on avalikult kättesaadavad andmed ja see asjaolu annab eelise suurettevõtetele. Suurtel ettevõtetel on väikestega võrreldes rohkem ressursse erinevate aruannete koostamiseks ja oma vastutustundlikkuse kohta teabe jagamiseks. Piiratum aruandlus ei tähenda automaatselt seda, et väikesed ettevõtted ei ole vastutustundlikud. Väikeste ettevõtete puhul on olulises rollis portfellihalduri aktiivsus, tähelepanelikkus ja hästi toimiv dialoog ettevõtte juhtkonnaga.

Kuhu tõmmata piirid?

Vastutustundliku investori kolmandaks väljakutseks on möödapääsmatud probleemid piiride tõmbamisel. Kui näiteks tuumarelvasid valmistav ettevõte investeerimisuniversumi ukse taha jätta, kas peaks siis neidsamu tuumarelvi soetavate riikide (näiteks USA, Suurbritannia või Prantsusmaa) võlakirjadega samal viisil toimima? Riigivõla abil finantseeritakse siiski ka mitmeid häid algatusi, näiteks haridust ja tervishoidu. Või kuidas peaksime suhtuma arenevate turgude riigilaenudesse? Mitmed investorid on valmis jätma oma investeeringute portfellist välja laenud riikidele, mida juhitakse autokraatlikult ja kus lokkab korruptsioon. Teisalt taas, kui kõik investorid sulgeksid oma kõnealuse riigi rahakraanid, siis kõige enam kannataksid selle tulemusel tekkiva kassakriisi tõttu tavainimesed, kes jääksid ilma oma pensionist, hariduse saamise võimalusest ja arstiabist. Praktilise meelega investori jaoks on oluline määratleda oma riskiaspekt selle asemel, et kujundada oma tegevust täpselt raamatutarkuse järgi. Seal, kus täiuslik lahendus puudub, võib vastutustundlikkuse analüüsi kasutada investeerimisobjekti majanduslike riskide kaardistamiseks.

Ebapiisavate töövahendite ja puudulike meetoditega töötada on vahel keeruline, kuid alati tasub proovida. Rahulolematus hetkeolukorraga on juba sajandeid olnud arengut käivitav jõud. Investor peab leppima sellega, et maailm ei ole selles osas kaugeltki valmis saanud. Oluline on suund – ja see suund on paremuse poole.