Foto: Rauno Volmar

James Bond sisenes kasiinosse, võttis nurgas istet ja tellis oma lemmikjoogi. „Shaken, not stirred,“ pomises ta mornilt ettekandjale ja torkis väriseva käega kokteilis hulpivat oliivi. „Ajad on rasked,“ ohkas ta endamisi.

Nende kuulsusrikaste aastate jooksul, kui MI6 töötaja, auastmelt Briti kuningliku mereväe kaptenleitnant, oli Tema Majesteedile infot hankinud, polnud ta tundnud sellist hirmu paljastamise ees kui nüüd. Ühes Euroopa Liidu väikeriigis on lahti läinud klaperjaht agentidele. Riigi siseminister on väsimatult, intervjuust intervjuusse kuulutanud, et süvariigi agendid (eesotsas siseriiklikesse struktuuridesse imbunud Euroopa Komisjoni ohtlike agentidega) tuleb päevavalgele tirida ja kahjutuks teha. See siseminister, tsiteerides Stalini kuulsat sententsi „Kaadrid otsustavad kõik“, leiab, et süvariik toimetab „oma inimeste paigutamisega ajakirjandusse, ministeeriumidesse, ametkondadesse ja kõikidesse muudesse ühiskondlikku elu mõjutavatesse struktuuridesse. Ja nende juhtimise, juhendamise, neile info jagamise ja kõige selle teel.“ Värske siseminister annab teada, et ta juba koostas „nimekirja riigiametnikest, poliitikutest ja ajakirjanikest, keda ma pika visuaalse vaatluse tulemusena võiksin kahtlustada selles“.

Bond vajus veelgi enam kössi, sest mõistis: tema päevad on loetud.

Ühel hetkel muutub kasulik psühholoogiline oskus iseenda vastandiks, tuues kaasa kaose.

James Bond mäletas aegu oma nooruspäevilt, kui tema põlisvaenlasriigis käis armutu kahjuritõrje, kogu riigi progressiivset kodanikkonda kutsuti üles agente ja käsilasi üles andma. Ja neid leitigi rohkem, kui kui keegi eales arvata oskas. Inimesed läksid süüdlaste jahtimisel hasarti nagu heal seeneaastal!

Muidugi eeldan ma kodanikuna, et eriteenistused teevad oma tööd korralikult ja paljastavad spioone (selliseid nagu Simm, Dressen, Veltman, Puusepp jt). Selleks, et vastavad ametnikud saaksid ära hoida selliseid tragöödiaid nagu Sri Lankal, peabki kuskil agentuur toimima. Aga avalik tuututamine sel teemal ei tee ühiskonnale head. See on paranoia külvamine.

Eesti pole eelmisest, pool sajandit kestnud paranoialainest tänaseni toibunud, kollektiivse psühhotrauma jälgi võib kohata pidevalt (inimesed ei julge oma näo ja nimega esineda, mõtlevad üht, aga ütlevad teist või jätavad oma mõtted üldse enda teada, sest see, kuidas sina kellegi sõnadest aru saad, võidakse teha naeruks jne).

Skeptilisus ja kriitikameel kuuluvad normaalse inimese psüühikasse. Aeg-ajalt on mõistlik kedagi milleski kahtlustada, et siis panna kogutud killukestest kokku tervikpilt – see on näiteks uurivate ajakirjanike põhiline töömeetod (noh, ütleme, et ka pereringis võib ette tulla kellegi taskutes tuhnimist ja võime isegi mõista abikaasa telefoni sisu uurimist, aga ilus see ei ole). Tervete instinktidega inimene ei usalda igaüht, ei ole lõputult naiivne ja kergeusklik.

Kust jookseb piir eluterve kahtlustamise ja patoloogilise jälitamismaania vahel? Kas ma tegelikult ka sain jälile mingile suurele hästi varjatud skeemile või on see paranoiline luul? Kuidas vahet teha tõelistel vaenlastel ja fatamorgaanadel, väljamõeldistel, varjukujudel? Seda piiri pole võimalik sätestada ühegi seadusega, see on tunnete ja tunnetuse küsimus.

Ühel hetkel muutub kasulik psühholoogiline oskus iseenda vastandiks, tuues kaasa kaose. Ja see kaos võib väga kiiresti võtta väga suure ulatuse, nagu me 20. sajandi ajaloost hästi mäletame.

Kui sisemine ohutaju saab välisilmast võimendust, võib see kiiresti muutuda paranoiaks. Ja paranoia – erinevalt teistest vaimuhaigustest – on nakkav. See nakkus pole viiruslik, vaid sotsiaalne.

„Paranoia on ainus meelehaigus, mis sõna otseses mõttes teeb ajalugu, nii nagu ta tegi seda Hitleri ja Stalini ajal,“ ütles Itaalia psühhoanalüütik Luigi Zoja oma raamatus „Paranoia: The Madness that Makes History“.

Liidrite võimuses on paranoiat kasvatada, kuid kontroll protsessi üle kaob kergesti. Kollektiivne hullus hakkab end ise taastootma. „Maskeeritud vigase loogikaga, on paranoia surmavalt atraktiivne, kaugelt ahvatlevam kui mis tahes poliitiline, religioosne või ideoloogiline diskursus,“ leiab professor Zoja.

Paranoia toitub eeskõnelejate ütlemistest, kõike lihtsustavad massikommunikatsioonivahendid aga teevad selle leviku odavaks ja tõhusaks. Zoja lisab, et paranoia ja põnevad vandenõuteooriad on tänapäeval postmodernsete ideoloogiate aseaine.

James Bond tõstis pilgu martiiniklaasilt ja märkas talle suunatud...