Esimene maailmasõda oli kestnud kaks nädalat. 15. (uue kalendri järgi 28.) augustil 1914 juubeldas Tallinna Teataja, et Saksa ristleja Magdeburg on meie randa kinni jooksnud. Samal päeval teatati Londonist, et Inglise laevastikul oli Helgolandi saare juures Saksa laevastikuga lahing. „Kaks Saksa ristlejat lasti põhja, kolmas kadus vajudes ja põledes udusse. Inglise laevadest ei läinud ükski põhja.“

SUVE­RÕÕMUD: Väike Leo (vasakul) koos oma sõbra Ilja Izrimiga suvitamas Haapsalus 1918. aastal.
SUVE­RÕÕMUD: Väike Leo (vasakul) koos oma sõbra Ilja Izrimiga suvitamas Haapsalus 1918. aastal. Foto: erakogu
Tol päeval leidis Tallinnas aset veel üks sündmus, mida ilmasõja käras mitte just paljud tähele ei pannud. Eestimaa kubermangu pealinnas sündis poisslaps, kellele pandi nimeks Leo. Leo Ginovker. „Minule pandi küll nimeks Leo, aga terve elu on hüütud Moritzaks. Lapsepõlves lugesime raamatut, mille kangelasteks olid Max ja Moritz. Seitse aastat vanem vend oli Max, mind aga hakkasid vanemad vennad kutsuma Moritzaks,“ meenutab Leo. Ta elab koos abikaasa Stellaga praegugi Tallinnas, korteris Gonsiori tänaval.

Valgevenest Tallinna

Leo juured on Magiljovi lähistel Ljadõs, mis asub tänapäeval Valgevenes. Seal sündisid ja abiellusid tema vanemad Jossif ja Haya. Kohe pärast abiellumist kolisid nad Riiga, kus võtsid rendile väikese pagaritöökoja. Jossif küpsetas barankasid ja präänikuid, Haya aga müüs neid. Pärast kuut aastat tegutsemist asusid nad koos poegade Ovsei ja Samsoniga 1906. aastal elama Tallinna. Siin avas Jossif väikese poe, kus müüs teed, maiustusi, heeringat ja muid toidukaupu.

Alguses elas pere väikeses korteris, kuid äri edenedes ostsid nad kuus aastat hiljem Laulupeo tänavale kahekorruselise puumaja koos suure ja imeilusa aiaga: seal oli purskkaev ja ringi jalutas paabulind. Seda ilu polnud aga kauaks, kuna Jossif otsustas hakata tootma maiustusi. Aeda ehitati väike kompvekivabrik, mille nimeks sai Orjol (vene keeles kotkas). Majas asus ka pagaritöökoda, kus küpsetati pirukaid. Sellelgi ettevõtmisel läks hästi: aastaks 1920 töötas vabrikus mitukümmend inimest.

Leo Ginovker räägib, kuidas tema pere magusavabrik õitsele lõi. Video: Tiit Blaat

Kuna majapidamine paisus, palgati kaks teenijat – üks aitas Hayat köögis, teine koristas elamist. Väikese Leo järele vaatas aga ­lapsehoidja, vanem eestlanna. Nii õppiski Leo juba varakult ära eesti keele. Lastega rääkisid vanemad enamasti vene keeles, omavahel aga alati jidišit. Jossif ja Haya polnud sügavalt usklikud, kuid juudi traditsioone peres austati. „Sõime ainult koššerliha. Samuti peeti meil juutide pühasid, nagu rosh hashana ja hanuka. Vanemad käisid pühade ajal ka sünagoogis.“

1920. aastal, kui lõppes vabadussõda ja sõlmiti Tartu rahu, läks Leo Tallinna juudi algkooli esimesse klassi Raua tänaval. Ta oli eeskujulik kõigis ainetes, kuid eriti silmapaistev oli Leo keeltes. Kui ta 1931. aastal gümnaasiumi lõpetas, oskas ta eesti, vene, inglise, saksa, jidiši ja ivriidi keelt. „Kui kooli saalis meile lõputunnistused anti, siis õpetaja ütles, et kõige parem töö eesti keeles oli Ginovkeril. Lõpueksami küsimus oli Vilde „Külmale maale“. Ei osanud siis arvatagi, et minulgi tuleb sõita külmale maale loomavagunis.“

Šokolaad tegi Ginovkerid jõukaks

„Õpi, poeg! Sõida, kuhu tahad, pea­asi, et õpid!“ ütles Haya pojale kooli lõpetamise järel. Leo aga ei sõitnud kuhugi ning mõne aja pärast pani Jossif oma poja vabrikus tööle. Šokolaadi- ja biskviidivabrik Ginovker & Co oli siis juba suur ettevõte, mille töötajaskond ulatus 1930. aastatel ligi 300ni. Uus, 1920. aastate lõpul valminud tootmishoone asus Tallinna kesklinnas, Tartu mnt 23. Seal valmistati šokolaadi, kompvekke, marmelaadi, küpsiseid jm.

Kui palju maksis Ginovkeri šokolaad? „Sajagrammine tahvel oli 10–15 senti. Rosina ja pähklitega piimašokolaad Fresco maksis 15 senti. Kilo võid näiteks oli kaks krooni,“ mäletab Leo hästi. Pakkimismasinaid toona ei olnud, kogu toodang pakiti käsitsi. 50–60 naist keerasid iga kommi mitmesse paberisse. Esimene oli parafineeritud paber. See tõi Leole ühe eluaegse sõpruse. „Vabrikust paar maja edasi elas Viktor Oxford, kes kirjutas laulu „Jää vabaks, Eesti meri“. Ta trükkis meile etikette ja valmistas parafineeritud paberit. Saime väga headeks sõpradeks.“

Vabrikus õppis Leo kõigepealt šokolaadi tegema. Töölisena, mitte siidikäpana. Nii omandas Leo pooleteise aasta jooksul kõik šokolaadi valmistamise peensused. „See on ainus asi, mille ma elus enam-vähem ära õppisin!“ Seejärel sai temast Ginovker ja Co ekspordijuht.

ABITURIENT: 17aastane Leo Ginovker 1931. aastal, kui ta lõpetas Tallinna Juudi Gümnaasiumi.
ABITURIENT: 17aastane Leo Ginovker 1931. aastal, kui ta lõpetas Tallinna Juudi Gümnaasiumi. Foto: erakogu
„Meie olime Eesti kõige suuremad maiustuste eksportijad. Olen uhke, et see just minu töö oli. Me ei müünud oma toodangut ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. Saatsime maiustusi USAsse, Inglismaale, Taani, Rootsi, Maltale, Küprosele, Lõuna-Aafrikasse. Muidugi Lähis-Ida, Tel Aviv, Beirut, Bagdad. Kõige kaugem oli Sumatra saar. Kõige suuremad ostjad olid New York ja London. Mina sõlmisin lepingud ja panin kauba teele.“

Leo mälu on kadestamist väärt: tal on meeles isegi ostjate nimed ja aadressid.

Tööga seoses tuli Leol reisida mitmel pool maailmas. Korduvalt käis ta Londonis, kuid pikima reisi tegi ta 1935. aastal Palestiinasse. Tema kaks head sõpra kuulusid Eestis juudi spordiseltsi Makkabi ning osalesid Tel Avivis rahvusvahelisel makkabiaadil. Leo sõitis neile pöialt hoidma, aga ühtlasi kohtus oma äripartneritega Liibanonis ja Egiptuses. Kukkus nii välja, et makkabiaadi ta ei näinudki: Leol tuli samal ajal äriasjus käia Beirutis ja Aleksandrias. Sealt aga naasis ta Veneetsia kaudu kodumaale.

Maiuseäri läks hästi, ent siis puhkes sõda. Veel septembris 1939 pani Leo USAsse teele suure kommipartii, kuid Helsingist see sõja tõttu kaugemale ei jõudnud. Tol ajal oli Max Helsingis – perel oli ka seal edukas ettevõte. See küll ei tootnud maiustusi, vaid marineeritud kurke. Max ei teinud Eesti tuleviku suhtes illusioone. Ta kirjutas oma isale, soovitades kõik sinnapaika jätta ja tulla kiiresti ära Soome. Jossif vastas, et kõigepealt peab ta tagasi maksma laenud ja täitma lepingud. Nii jäädigi Eestisse.

Siis tuli 1940. aasta saatuslik suvi. Punavõimud võtsid Ginovkeritelt ära vabriku, majad, kaupluse, laeva ja autod. Vabriku direktoriks pandi maalri ametit pidanud eestlane, kes lasi Leo vennad kohe lahti, Leost aga tegi vastselt loodud plaaniosakonna juhataja. Miks? Leo nimelt ei olnud Ginovker & Co aktsionär, vaid töötaja. See otsustaski asja. Plaanindusest polnud Leol muidugi õrna aimugi.

Külmale maale

1941.aasta 14. juuni öösel kell 2 helistati Ginovkerite uksekella. Ukse taga olid komissar ja neli sõdurit vintpüssidega. Kogu pere aeti üles ja pandi söögituppa laua taha istuma. Seejärel luges komissar ette otsuse, et Ginovkerid kui sotsiaalselt ohtlikud elemendid saadetakse Eestist välja. Asjade pakkimiseks anti aega kaks tundi. Siis kõlas käsk ronida veoauto kasti. Leo ema ja lapseootel vennanaine Inna pandi istuma kabiini. Jaamas aeti Ginovkerid ja paljud teised vagunitesse.

EV100 peret, Leo Ginovker, Stella Pustõnskaja
EV100 peret, Leo Ginovker, Stella Pustõnskaja Tiit Blaat
„Punased loomavagunid, üleval väike trellitatud aken, teine auk oli põrandas vetsu asemel. Rong seisis mitu päeva, kogu me pere oli sinna kokku aetud. Mu vennanaine hakkas vagunis sünnitama, ta tõsteti maha ja lubati jääda siia. Mu emal lubati ka jääda, teda aitama,“ meenutab Leo.

Teekond viis itta 1500 kilomeetri kaugusele, Kirovi linna lähistele. Sealt mööda Vjatka jõge edasi kuni Kilmezi linnakeseni. „Kirovi oblastis, kuhu mind küüditati, seal šokolaadi ei tehtud. Mina ja mu vennad Max ja Samson saime tööle eri kolhoosidesse raamatupidajana. Sealt saime ka toiduaineid, peamiselt juurvilju. Näljatunne oli aga kogu aeg, käis ju sõda,“ meenutab Leo. Ja ega evakueeritutelgi kergem polnud, neid eristas küüditatuist vaid see, et viimastel polnud passe ja iga kuu tuli end miilitsas näitamas käia – ära sõita oli keelatud.

Samsoni naine Inna sünnitas poja ning tal õnnestus enne sakslaste tulekut Eestist lahkuda. Võimalus lahkuda oli ka Hayal, ent ometi jäi ta Tallinna. „Ma ei tea tänaseni, miks ta ära ei sõitnud,“ kehitab Leo õlgu. 1991. aastal sai ta arhiivist teada, et ema hukati 18. novembril 1941. Et Haya tapeti, sellest kuulsid Ginovkerid juba Kirovi oblastis olles, ent mitte midagi täpsemat. Jossif ei elanud pärast seda enam kaua, ta suri 1944. aastal. Leo lisab, et vägagi tõenäoliselt oleks terve pere sõja algul Tallinna jäänud ja samuti mõrvatud. „Küüditamine päästis meie pere, nii kummaline kui see ka pole.“

Karakumi kõrbes ja Araali mere ääres

Leo ja tema vennad olid Kirovi oblastis kuni 1947. aastani. Siis nad vabastati. Nad võisid asuda Nõukogude Liidus elama kõikjale, välja arvatud oma kodulinna Tallinna. 1950. aastal selgus, et Ginovkerite ja paljude teiste eestimaalaste vabastamine oli eksitus ning neid ootas taas väljasaatmine. Leo Kirovi oblastisse naasta ei tahtnud ja lendas Tallinnast Taškenti, kus elas tema vend Ovsei. Tal õnnestus tööd leida geoloogilise ekspeditsiooni juures, mis sõitis Karakumi kõrbesse. Ülemus mõistis küll, kellega Leo puhul tegemist oli, aga pigistas silma kinni. Kuid siis ülemus vahetus ja uus oli hoopis teisest puust.
EV100 peret, Leo Ginovker, Stella Pustõnskaja
EV100 peret, Leo Ginovker, Stella Pustõnskaja Tiit Blaat

„Uus ülem oli endine julgeolekumees, taipas kohe, et asi pole puhas. Et miks tuleb üks mees Eestist Karakumi kanalit ehitama. Sai Eestist teada, mis inimene ma olen. Ja kohe pandi mind kinni jälle.“

Leo saadeti koos naisega 650 km kaugusele Araali mere äärde. Kaks aastat hiljem esitas ta palvekirja, et saaks sõita Kirovisse, kus olid tema vend Max naise ja lapsega ning Samson. 1953. aastal jõudsidki Leo ja Irena Kirovisse, kus elasid 1958. aastani. Koos nendega oli ka Irena poeg Mihhail. Seejärel naasid nad Eestisse, ent Tallinnas Leol endiselt ei lubatud elada. Ja nii lahkus ta Eestist, seekord Karjalasse. Pärast kaht aastat töötamist metsaettevõttes võis Leo lõpuks naasta Tallinna. Oma meelisala šokolaadi valmistamise juurde tal tagasi tulla polnud võimalik. Järgnevad 30 aastat olid seotud hoopis põllumajandustehnikaga.

Leo – üks eksemplar väljaspool arvestust

Abikaasa Irena suri 1980. aastal. Poolteist aastat hiljem abiellus Leo uuesti – üheksa aastat noorema Stellaga. Nad on koos olnud juba 37 aastat. „Vaat siin olen ma noor ja ilus,“ näitab Stella esmalt vanale fotole, enne kui juttu alustab. „Ma tunnen teda lapsest saadik, mu vennad käisid temaga koos koolis. Elasime siis Nõmmel. Mäletan, et 1. detsembril 1924 vennad tulid rongiga. Ühel mu vennal löödi Balti jaamas hammas pooleks. Seal käis möll ja ta lükati vastu posti.“

Stella on lausa sõjakalt eestimeelne. „Olen Eesti koolis käinud, sõbrannad kõik eestlased, olin kodutütar omal ajal ja ma olen hinges rohkem eestlane, kui mõni eestlane ongi, kes oigavad, kas me niisugust Eestit tahtsime. Mulle on see Eesti hea küll, peaasi, et vaba on.“
EV100 peret, Leo Ginovker, Stella Pustõnskaja
EV100 peret, Leo Ginovker, Stella Pustõnskaja Tiit Blaat

Moritz (nii kutsub Leod ka Stella) aga võib Eesti riigile vaadata kui nooremale vennale. Ikkagi rohkem kui kolm aastat vanem. „Ta on väljaspool arvestust üks eksemplar, 103. Loeb ilma prillideta. Käib poes, tal on jalad head.“

Mis on pika ea saladus? Karskus? Stella naerab. „Iga lõuna kolm napsu. Aga sinna ta paneb piprad: punane pipar, harilik pipar ja küüslauk. Ja piipu suitsetas, kuni paar aastat tagasi ütlesin talle, et aitab. Läks arsti juurde – „Te pole vist kunagi suitsetanud, nii puhtad kopsud.“ (Stella teeb arsti järele.) „Sa lobised liiga palju, proovi diabeetikute šokolaadi, ilma suhkruta,“ lõikab Leo vahele.

Leo ei ole ainus Ginovkerite pere kõr­geealine. Ta vennad Max ja Ovsei elasid mõlemad 95aastaseks. Ent Leo puhul ei oskaks vist keegi tema tegelikku vanust aimata: pakuks ehk 85. Kuna Stella enam lugeda ei näe, siis on Leo tema silmadeks. Iga päev loeb ta oma abikaasale ajalehti ette. Ka ristsõnu lahendavad nad koos. „Leo loeb ette, mina ütlen vastuse.“ Leo lisab: „Õues käin ka. Nüüd istun rohkem küll tugitoolis. Naine piriseb, et sa midagi ei tee!“

„Sa rääkisid täna nii palju, et sa kuu ajaga ei räägi kodus nii palju,“ ütleb Stella, kui oleme jutud lõpetanud. Leo naeratab. „Noh, nüüd on siis finita la commedia.“ – „Jah,“ vastab Leo.