Ärkab veidi enne kuut Endla tänaval, Tallinnas (talle tagastatud esivanemate majas). Sööb putru, lonksab kohvi.

7.10 hüppab bussi peale.

7.30 on jõusaalis, tossud jalas, dressid seljas.

Kolmveerand tundi või tund möllab jõumasinatel. Teeb, mida treener Argo Ader talle ette on kirjutanud. Kümmekond aparaati tuuseldab läbi.

„Vabandust. Vana te olete?“

„Üheksakümmend kaks.“

„Üheksakümmend kaks!?“

„Jah. 6. augustil 1927 sündinud. Kolmandat põlve tallinlane. Reaalkooli poiss, 61. lend.“

Selg vastu seljatuge ja küünarnukid toetuvad tugedele. Virutab jalad üheksakümmend kraadi ette ja seisab nagu sirkel. Laseb jalad tagasi alla. Üles, alla, üles, alla. Hops-hops-hops-hops! Silm ei pilgu, higi ei voola. Kümme korda järjest.

„Siberi vangilaagris sai kangiga külmunud maad taguda ja metsa saagida.“ Naerab.

Avalehele
14 Kommentaari