Nagu juba ajakirjanduses välja toodud, pidas Alaver silmas kunagise Eesti NSV aegse tippjooksja Enn Selliku elulooraamatut "Jooksja. Enn Selliku lugu" (autorid Tiit Karuks ja Allan Aan). Sellik, kellele kuuluvad jätkuvalt Eesti rekordid 5000 ja 10 000 meetri jooksus, kirjeldab raamatus, kuidas ta NSV Liidu jõhkras spordisüsteemis tippu tõusis.
Muuhulgas räägib Sellik üpris lahtiste kaartidega veredopingu tarvitamisest, mis toona polnud spordis keelatud, kui seda tehti "sportlase oma verega". 

Kirjastus Hea Lugu esitles raamatut 18. märtsil 2019, Alaveri sissekanded Selliku raamatu kohta on tehtud 5. ja 7. märtsil. Arvatavasti ei teadnud Alaver tol hetkel täpselt, mida Sellik raamatus dopingutarvitamise kohta kirjutab. 

Mäletatavasti jäid suusatajad Algo KärpKarel Tammjärv ja Andreas Veerpalu vahele just veredopingu kasutamisega. Novembris 2019 otsutas Harju maakohus, et sportlasi kallutas veredopingu kasutamisele Mati Alaver.

Avaldame kirjastuse Hea Lugu loal Enn Selliku raamatust kaks huvipakkuvat peatükki.

Krossi maailmameistrivõistlused Iirimaal Limerickis läksid normaalselt. Olime hästi harjutanud. Tulime koju, oli teede lagunemise aeg. Kuna kunagine takistusjooksu olümpiavõitja Gaston Roelants jagas Puma jooksususse, siis sain need ka mina ja terve liidu koondis. Koju tulles mõtlesin, et katsetan ära. Aga Puma jooksususside omapära oli see, et nad olid sügava mustriga ja kui kevadel teede sulamise ajal jooksin, kogus suss mustri vahele liiga palju pori, muutus raskeks ja tekitas mulle luuümbrise põletiku. Vahepeal andis järele, aga hakkas siis süvenema. Jooksin 1. mail
Portugalis 13.45, põletik andis tunda. Samas, joosta 1. mail 13.45 oli minu kohta hästi.

Viis päeva pärast Lissaboni jooksu hakkas luuümbris rohkem valutama ja alustasime ravi. Põhiline ravi oli Eestis, kestis praktiliselt terve suve. Mind ravis Toomas Savi, tegime temaga ikka koostööd. 

Avalehele
57 Kommentaari
Loe veel: