Läinud nädalal Eesti Eks­pressis avaldatud loo „Alex Lepajõe paadikaaslased esimest korda avalikkuse ees: „Meid hoidsid merel elus hirm, hasart, adrenaliin““ autor Kadi Viljak pole ajakirjanik, vaid seltskonnategelane ja temaga ma vaidlema ei hakka. Aga EEs töötab ajakirjanikke küll ja lisaks ka toimetajaid, kes on selle lehe mõistus, au ja südametunnistus. Nemad ja toimetaja Tiina Jõgeda, kelle käest see lugu kuuldavasti läbi käis, oleks võinud, kas või linnukese pärast, ka minu poole pöörduda ja kommentaari küsida. Kadi Viljak minu poole pöördunud ei ole ja ilmselt ülehindas ka toimetaja preili Viljaku arusaamist ajakirjanduseetikast.

Oleksin teatanud, et oma eelmisel aastal ilmunud raamatu „Põgenemine“ selle osa, kus põgenemis­öö sündmused, kirjutasin sisuliselt maha oma Soomes 1987 ilmunud raamatust „Kapinallinen“. No ei mäletanud enam 33 aastat hiljem kõiki üksikasju, tee või tina, aga 30 aastat tagasi olid sündmused silme ees. 

« Avalehele