KEENIAS: Kunnar Karu Nelioni mäetipus. Erakogu

Karu on esimese eestlasena vallutanud Baruntse (7134 m) ja Ama Dablami (6812 m) mäed Nepaalis ning Keenia mäe kaks tippu – Batiani (5199 m) ja Nelioni (5188 m). Mägedes ronimine on siiski vaid üks osa Karu sportlikest tegevustest, lisaks paeluvad teda veealune maailm ning elamusmaratonide ja -retkede korraldamine. Sellel suvel korraldab ta juba 12. hooaega Lahemaa kepikõnni- ja käimismaratonide sarja.

Kas alpinism oli esimene tõsine sportlik huvi või viisid noorena muud sportlikud tegevused alpinismini?

Minul sai asi alguse ekstreemspordist. Väiksemana ma kestvussporti absoluutselt ei teinud, ainult ekstreemsporti – kihutasin rattaga mäest alla (downhill – U.A.I.), tegin rulluiskudega saltosid, suuskadega trikke ja saltosid ja nii edasi – ning sellest hakkas kõik pihta. Ühel ilusal suvisel päeval märkasin kuulutust, et „mägede hundid” on suvel Austriasse suusatama minemas. Selle reisi tegevused olid päevade järgi jaotatud. Ühel päeval suusatad, teisel sõidad rattaga, kolmandal matkad jne. Mina kõigest muust eriti ei huvitunud, vaatasin ainult, et ratta saab kaasa võtta, järelikult saab Austrias mäest alla lasta, lisaks veel suusatada ka, seega uhke värk. Grupis olid kõik ülejäänud matkajad, kellele ma noore ekstreemsportlasena pidasin loenguid teemal „Matkamine on nõme, suure seljakotiga mäkke minek on veel nõmedam! Mida te seal rassite, võtke parem ratas, sõitke tõstukiga üles ja nautige mäest alla sõitmist!”

Kolmandal või neljandal päeval ehk matkapäeval nad kuidagi keelitasid mind kaasa, et tule ja proovi. Käisin ja proovisingi ning eks ma pidin seal ikka oma sõnu sööma. Avastasin, et ei olegi nii nõme. Sealt vaikselt hakkas see matkapisik külge ja kuskilt hakkasid lisaks matkamisele ka mäetipud tulema. Nagu öeldakse, et kui näpu annad, siis käsi võetakse, ja mul on juba kaks kätt võetud.

Oli see siis mingisugune hasart, et jälle uus kõrgus, jälle mõni ületatud mägi? Mis seal täpsemalt võlus, kui enne puudus väiksemgi huvi?

Ma arvan, et võlu peitus Austria mägiradades. Kui pole palju mägedes käinud, siis isegi noorel ekstreemsportlasel jookseb seal olles jutt läbi kere. Seal on adrenaliini omajagu. Ei peagi hüppama või ekstreemsusi tegema, seal tuleb asi natuke teistmoodi. Kõik need vaated ja muu on niivõrd omanäolised. Mul on ka hästi palju tuttavaid, kes on läinud koos perega turismireisile näiteks Itaaliasse ja on kogemata sattunud Alpidesse. Hiljem ooodatakse järgmist reisi lootuses, et ehk saab kuidagi mägedele lähemale ka. Alpid on võimas koht ja sealt võib ka täiesti tavaline pereisa avastada soovi ja eesmärgi midagi uut kogeda. Selleks ei pea üldse spordimees olema.

Alpinism kui hobi ja alpinism kui sport. Kas selline piir on olemas ja kas seda on võimalik eristada?

Kindlasti on, neid piire on veelgi. Esiteks on alpinism kui hobi, järgmine sektor on alpinism kui töö ja siis alpinism spordina. Minusugused inimesed teevad seda tänapäeval ikkagi selgelt hobina, tahame me seda või mitte. Eestlasena võid sa ükskõik kui palju käia ja püüda ronida, teha mida iganes, sa ei jõua mitte kunagi järele neile, kes on Alpides või kusagil mujal mägedes sündinud-kasvanud ning kelle jaoks on see töö.

Euroopa Alpide giidid on täesti teine tase. Võib-olla sellest veel sportlikumad on tehniliselt ja füüsiliselt väga tugevad inimesed ehk alpinistid, kellel pole köit vaja. Või kui teistel võtab eesmärgi saavutamine aega nädala, siis neil võtab neli tundi. Sealt tulevad kõik need Alpide sportlased.

Millised rituaalid on alpinistidel enne uue mäetipu vallutamist välja kujunenud?

Piirkonnad, kus usul on väga tugev roll, eelkõige Nepaalis, on puja ceremony väga oluline ja seal paluvad kohalikud šerpad mäejumala käest õnnistust ning vabandavad ja üritavad seletada, miks nad sinna mäkke lähevad. Nende usund ei luba raha eest mäkke ronida. Nende jaoks on see tänapäeval ikka väga selge võimalus teenida oma perele raha, mida mitte kunagi härja- ja kartulimüügiga ei teeni. Et see nende usundi sisse ära mahuks, üritavad nad seda kuidagi õigustada ja minu teada on seal ka väga palju peresid, kes oma lapse selle pärast hülgavad, et ta raha eest mägedesse ronib. Aga selge see, et seal liigub rohkem raha kui põllumajanduses.

Avalehele
0 Kommentaari