Kuskil all surisevad kaamerad – tehakse filmi Arvo Pärdist.

Kuskilt immitseb isuäratavaid lõhnu. Ja Angelica räägib peakoka tööst. Et on ühekorraga nii logistik, psühholoog, klienditeenindaja, teenindusjuht kui ka müügiosakond. Ja vahele tuleb sujuvalt koostada mõni uus menüü...

Kui sa sõpradega kokku saad, millest te siis räägite – ikka söögist?

Ikka. Aga kindlasti ka joogist. Kõik ju muutub nii ruttu. Kaheksa aastat tagasi tulid käsitööõlled, siis varsti tulid siidrid, siis limonaadid, nüüd on käsitöödžinnid kuum teema.

Ja sellest, mida sa oma telesaadet tehes kuskil Eestimaa nurgas nägid?

Jaa. Seda ka. Kunagi kaasati mind teleprojekti, kus korpulentsed inimesed tahtsid kõhnaks saada. Ja mina pidin neile näppu viibutama, et oi-oi, peekon unusta ruttu ära ja suhkur pole sinu jaoks. Ise mõtlesin – kui kunagi üldse veel teles midagi teha, võiks sõita mööda Eestimaad, kohtuda toredate inimestega, kes kasvatavad kohalikku toorainet, ja teha sealsamas süüa. Nüüd on mul see rõõm.

Ainult et erinevalt alati švipsis telekokk Keith Floydist ei korgi sa poole saate pealt veinipudelit lahti.

Tema korkis selle ikka kohe päris alguses lahti.