KUI ELU ON VEEL PÄIKEST TÄIS: Rasmus istub oma mängumaja trepil, kõik karmid ajad alles ootavad. Krõõt Tarkmeel

“RASMUS ALTMÄE”. Suurte trükitähtedega elektrooniline kiri juhatas möödunud reedel leinalised Pärnamäe krematooriumi suurde saali. Kultuurkapitali endise kauaaegse juhi Raul Altmäe ja tema naise Liivi Laose kolmeaastase poja ärasaatmisele oli tulnud sadakond lähedast inimest. Keegi ei osanud õigupoolest olla ega midagi öelda. Iga sõna tundus üleliigne ja kohatu.

Aga Raul ja Liivi ei oodanudki sõnu. Nende südamed olid rahulikud. Nad teadsid, et nende poeg võitles oma haigusega nagu Superman. Aga nagu iga kangelane oli ka nende Rasmus võitlust kaotades väga väsinud.

“Me peame olema rahul ja õnnelikud, sest ta on vaevast lahti,” sõnab Liivi. Raul lisab, et neid hoiab vee peal lootus, et nad kunagi Rasmusega veel kohtuvad. Kusagil seal.

Rasmus oli napilt kahene, kui vasak silm muutus vesiseks ning läks aegajalt paiste. Arstid kirjutasid lapsele erinevaid silmatilku, kuid silma need ei parandanud. Silm paistetas muhuks, võttis lapselt söögiisu ja tegi virilaks.

Kui Ida-Tallinna Keskhaigla silmaarst vaatas Rasmuse silma, meenus talle hiljutine patsient silmakasvajaga.

Tund hiljem näitas Põhja-Eesti Regionaalhaigla kompuuteruuring, et Rasmusel on silma taga koopas kirsisuurune kasvaja.

Mis asi see täpselt on, arstid ei teadnud.

Avalehele
12 Kommentaari