Aruanne: kuidas ma Pärnumaal 246 häält kogusin ja riigikokku ei pääsenud
Ma armastan puid, sealt see valu alguse saigi. Valu, mida tekitab lageraie nägemine, kuid ka see, kui puid on linnas langetatud ja köndistatud. Armastus ei ole üldjuhul väga ratsionaalne – sellel pole suurt midagi ühist mõistusega – ning nii nõustun ühel külmal jaanuaripäeval kandideerima roheliste nimekirjas riigikokku. Mitte ükski mu tuttav ei arva, et rohelistel oleks šanssi valimiskünnist ületada, kuid lootusetud väljakutsed äratavad minus sageli suurt elevust ja õhinat. Liiatigi pakub Züleyxa Izmailova alias Zuzu mulle lahkelt esinumbri kohta Pärnumaal, mis on tuntud kui EKRE kants ja kus roheliste toetus on legendaarselt väike. Tavatarkus ütleb, et kandideerima peab piirkonnas, kus su poolt võivad hääle anda koolikaaslased, nõbud ja lellepojad, kuid Pärnuga seob mind üksnes see, et kord nooruses oleksin seal äärepealt peksa saanud. Vaikne sisehääl sosistab, et kandideerida Pärnus on sama heroiline kui langeda Termopüülide lahingus.
Ühel õhtusel tunnil helistab naerda rõkkav Anu Saagim, kellele mingi segaduse tõttu on samuti pakutud Pärnumaal esinumbri kohta. Tunnen end sellest lausa veidike häirituna. Järgnevad mitmed ööhakused telefonikõned ja salakohtumised, mille tulemusel saab Anu esinumbriks hoopis Harjumaal, et siis, pärast veel kiireid vangerdusi, osutuda Harjumaal hoopis number kaheks. Ega esinumbriks olemine muidugi muud anna kui seda, et inimesed, kellel selget seisukohta pole, kipuvad oma häält andma nimekirjas esimesena äratrükitule. Kui väga tahta valituks osutuda, oleks oluline saada kõrgem positsioon hoopis erakonna üldnimekirjas, mille alusel hakatakse hiljem jaotama kompensatsioonimandaate. See kriitiline kõnelus jääb mul roheliste juhatusega pidamata ning kui Saagim lendab üldnimekirjas 8. kohale, siis mulle jääb by default 33. koht. Kussutan oma ego ning meenutan endale, et Saagim on kordades tuntum, kõhnem ja ilusam kui mina, liiatigi pidi ta kandideerimise ajaks ohverdama oma töö Õhtulehes. Ekspress minult seda ei nõudnud, tõenäoliselt põhjusel, et sotsiaaldemokraat Andrei Hvostov oli loonud juba ajaloolise pretsedendi. Tõenäoliselt ka seetõttu, et Ekspressi juhtkonna meelest on rohelised samavõrra tõsiseltvõetav poliitjõud, kui konn on taimetoit.
Kogu Pärnumaa nimekiri hakkab ülepea meenutama noorte ja keskealiste autorite koondist: seal on ka ajakirjanik Tiia Kõnnusaar ja lastekrjanik Tiina Kilkson, kelle raamatuis algavad kõik sõnad sama tähega. Kui eesmärgiks oleks brainstormida Eestile uut eepost, annaks seltskond põhjuse olla lootusrikas.
