Shutterstock

Baaris alustades ei teadnud ma sellest tööst mitte midagi. Kui mulle öeldi, et mine ja too sidrunit, siis läksin poodi ja tõingi sidruni, nii naiivne olin. Kust mina pidin teadma, et neid läheb ühe õhtu jooksul ikka kilodega.

See oli ammu, enne, kui kõik need tekiilad ja malibud tulid. Mäletan, kui kord 90ndatel palus üks klient Camparit apelsinimahlaga, siis vaatasime teise baaridaamiga üksteisele otsa, et mis asi see veel on.

Kõige paremad ajad olid baarides ikka krooni ajal: kardinaalselt teine olukord oli, tänasega ei saa võrreldagi. Väga palju vähem on inimestel praegu raha käes ja paljud baarid ja ööklubid „põlevad“ praegu Tallinna vanalinnas. Tänapäeval tuleb vahel mõni juba oma plaadikoguga, et äkki võtate selle, äkki saaks selle eest mõne joogi… Igasugu alkoholi on ka pakutud; komme, potis draakonipuud, T-särke ja muud mõttetut varastatud nänni, millega mitte midagi teha ei ole. 

Samas see, et baarides 90ndatel suitsetada sai, oli päris õudne: kõik kliendid leti taga ju puhusid seda suitsu minu poole. Iga kord koju minnes tuli duši all käia ning isegi aparaadid läksid nässu sellest suitsuvinest, telerites ning kõlarites olid paksud piginired sees.

« Avalehele 63 Kommentaari