Botaanikaaia palmimaja. Vesi soliseb. Papagoi kraaksub.

Ja botaanikaaia metoodik Urmas Laansoo teatab, et kui inimene lausa põhus ei püherda, ja kui ta suhtub taimedesse positiivselt, siis on ju loomulik, kui ta valib endale kunagi taimemotiividega voodipesu.

Laansoo: „See pole mul mingi eriline kirg, püha jumal. Ma võiks vabalt teistsugust pesu osta. Kas ämblikega voodilinu on olemas? Arahnofoobia ehk ämblikukartus pidi olema kõige suurem foobia üleüldse. Minul seda foobiat ei ole!

Ha-ha-haaa!“

Urmas Laansoo on juba 33 aastat käinud tööl Tallinna botaanikaaias – kõigepealt rongiga Kohilast Tallinna (35 minutit), siis Balti jaamast trammiga kesklinna. Ja sealt 20 minutit bussiga teletorni juurde.

Autot Laansoo ei juhi. Neil harvadel kordadel, kui ta autosse läheb, kasutab ta sisenemiseks tagumist ust.

„Ma tunnen, et mu aju on väga unikaalne, ma peaks nagu veel midagi jagama ja vahendama.“

Laansoo on äsja lõpetanud ekskursiooni palmimajas. Rääkinud kempsupaberipuust (lainjas utekakar), mida kutsutakse sama nimega ka teistes kohalikes keeltes. Vessanpaperi puu ja derevo tualetnoi bumagi ja toilet paper tree. Ja et sel puul on suured pehmed lehed (millest sõrm siiski liiga hõlpsasti läbi ei lähe).

„Ha-ha-haaa!“

Laansoo naerab oma kõlavat naeru, ka kuulajad kõhistavad ja togivad üksteist aeg-ajalt küünarnukkidega (sest viis, kuidas Laansoo ekskursantidele taimi tutvustab, on sulaselge show). Telefoni keegi ei näpi.

Kui ekskursioon läbi saab (20 minutit kokkulepitud ajast hiljem), seisab Laansoo ukse kõrval nagu Ameerika presidendi helikopteri piloot, surub kõigil ükshaaval kätt ja rahvas valgub rõõmsalt sädistades palmimajast välja.

Ja nüüd voodipesu lainele.

„Ka taimed on ju elusolendid! Kui ma panen porgandi mahlapressi, siis ma tapan ta ju ära, ma sooritan ebaeetilise akti. Pole vahet, kas ma tapan ära kana, sea, porgandi või pardi.“

Laansoo: „Tõepoolest. Ükskord jäi mul pesupoes silma tulbimotiiviga voodipesu. Võib-olla sa tead tulbi õievalemit?“

Ei tea.

„No sellest pole suuremat häda. Tal on kolm tolmukat välimises ringis, kolm sisemises ringis. Aga padjapüüril oli tulbile joonistatud kuue tolmuka asemele viis!“ See padjapüür jäi Laansool ostmata.

Vesi soliseb, Laansoo räägib.

Ta annab ülevaate taimedest, mis on tolmukate arvukuses rekordimehed (Eestis kasvavatest kultuurtaimedest on kõige rohkem tolmukaid pojengil, looduslikest taimedest vesiroosil).

Ta paljastab põhjuse, miks hobukastanite lehed suve teises pooles pruuniks lähevad. (Sest väike inetu koi – hobukastani keerukoi – sööb hobukastani lehed lihtsalt ära.)

Ta räägib, kuidas tuleks pügada muru. (Seda tuleks pügada vähem.) Ja kuidas käituda õunapuudega. (Neid ei peaks nudima nii kohutaval kombel!) Ta räägib, kuidas inimesed reageerivad, kui neile öelda, et Eestis on 166 liiki võililli. (Enamik ütleb, et püha jumal, kas neid on tõesti rohkem kui üks!)

Laansoo pole iial võtnud Xanaxit ega muid moodsaid rahustavaid medikamente. Sel on lihtne põhjus – tal on und soodustav keskkond, helesinine voodipesu!

„Ükskord ma lausa pöördusin Stockmanni töötajate poole, et miks te ei võta ometi poodi helesinist voodipesu.“

„Oli kasu ka?“

„Jummal-jummal, kui ilusat helesinist voodipesu pärast seda Stock­mannis müügile tuli!“

Ühel padjapüüril olnud roosid, teisel vääris-mägipalm, Chamaedorea elegans, ja Laansoo kui palme hästi tundev inimene ostis mõlemad ära. Laansoo laksab peopesadega vastu põlvi.

„Ha-ha-haa!“

Kui Laansoo siseneb ruumi, kus juhtuvad olema oranž mööbel või oranžid laelambid, tahab ta sealt ruttu välja saada.

Laansoo: „Ma ei võpata ja higiseks ka lausa ei lähe, aga ma tunnen ennast halvasti.“

Laansoo eelistab sinist. Enamik ta riideid on sinised. Ütleb, et ei ole maniakaalselt sinises kinni, aga kui võimalik on valida, võtab sinise, sest sinises tunneb ta ennast turvaliselt.
TAIMEDE KESKEL: Üle õla Abakani<br>poest ostetud lina, millel on muude<br>orhideeliste vahel kujutatud katleia,<br>kolumbia rahvustaim. Ja süles on<br>Laansool Austraaliast toodud padi,<br>kus on kujutatud Austraalia taimed.
TAIMEDE KESKEL: Üle õla Abakani<br>poest ostetud lina, millel on muude<br>orhideeliste vahel kujutatud katleia,<br>kolumbia rahvustaim. Ja süles on<br>Laansool Austraaliast toodud padi,<br>kus on kujutatud Austraalia taimed. Vallo Kruuser

Pesujutu vahele räägib Laansoo, kuidas ta oksi ei murra ja kasemahla ei lase. Taimedele hoidub ta peale astumast, aga kuna seda ikka ette tuleb (mööda muru käies), lohutab teda ütlemine, et aedniku jalg on taimele väetiseks.

Samas ei saa Laansoo aru inimestest, kes liha söö, kuna see polevat eetiline.

Laansoo: „Ka taimed on ju elusolendid! Kui ma panen porgandi mahlapressi, siis ma tapan ta ju ära, ma sooritan ebaeetilise akti. Pole vahet, kas ma tapan ära kana, sea, porgandi või pardi.

Aga see on elu. Ma ei arva, et inimene peaks loobuma ühest ja teisest. Ükski äärmus pole hea, ma pole ise ka äärmuslane.

Hah-hah-haaa!!!“

Aga voodilinu, tekikotte ja padjapüüre võiks Laansoo arvates sihipärasemalt taimemotiividega kujundada.

„Taimedega kujundatud voodipesul võiks olla arvestatav pedagoogiline mõju. Võib-olla räägime me sellest liiga hilja, aga Eesti sajandale sünnipäevale mõeldes võiks kunstnikud koostöös botaanikutega terve seeria Eestile oluliste taimedega komplekte välja anda.

Me võiksime teha ilusaid sarju ja neist võiks tulla minev kaup!“

Laansoo fantaseerib, kuidas saaks kasutada Eestis kasvavaid haruldasi taimi. Üks ilusamaid käpalisi kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) ja Saaremaa robirohi (Rhinanthus osiliensis), mida ei kohta ühelgi teisel maal, on esimesed, mida ta selle plaaniga seoses nimetab.

Kui Laansoo oli nelja-aastane, pani ta koos vanaisaga kurgiseemneid idanema ja istutas kartulipõllult väikeseid üheaastaseid umbrohtusid peenrasse ümber.

Nüüd, vanemast peast ­uurib ta prahipaigataimesid ja põllu-umbrohtusid rõõmuga edasi.

Kunagi vaatles ühe kartulipõllu servas, mis umbrohud seal kartulite vahel kasvavad. Põllu­omanik juhtus mööda sõitma ja arvas, et pätt on kartulivargil.

Laansoo naerab oma kõlavat naeru, ka kuulajad kõhistavad ja togivad üksteist aeg-ajalt küünarnukkidega (sest viis, kuidas Laansoo ekskursantidele taimi tutvustab, on sulaselge show). Telefoni keegi ei näpi.

Laansoo: „Aga kui ma oskasin talle öelda, et põllul kasvab Lycopsis arvensis, karukeel, mis on kareleheline, natuke imika ja ussikeele moodi, üheaastane taim, ja et tal on tore põlvjas krooniputk, mis jonksu sisse teeb – näitasin, et vaadake, kui huvitav –, vaatas mees, et issand jumal, siin on mingi maniakk!

Haha-ha-haaa!“

Vesi soliseb. Papagoi kraaksub.

Laansoo: „Kui vahel öeldakse, et oh, te olete juba nii vana ja mahakäinud, siis arstide ja botaanikute puhul tuleb staaž selgelt kasuks. Botaanika on keeruline, taimeliike on mitusada tuhat. Ei ole nii, et ärkasin hommikul üles ja tundsin äkki kõiki maailma taimi. Sa pead tohutult pühenduma, lugema ja tähelepanelik olema.

Meie majas öeldakse, et kui sa 30 aastat pole töötanud, siis sa veel heaks spetsialistiks pole saanud.“

Kas mõni selline taim ka on, mis padjapüürile üldse ei sobi? Kõrvenõges?

Laansoo: „Sellist ei ole!“

Laansoo arutab pikalt ja detailirikkalt, mis juhtub, kui nõges meid kõrvetab, ja kuidas see meie immuunsüsteemi tugevamaks teeb. Ja et kui tal vahel kuskilt mõni nõges on vaja välja tõmmata, võtab ta selleks puhuks kindlasti kindad käest ära.

Ja siis vaatab Laansoo kella.

„Püha jumal, mul on õhtul raadiosalvestus, neli saadet korraga, kusjuures pole veel otsustanud, mis teemadel ma seekord üldse räägin!“

Vesi soliseb.

Papagoi kraaksub.