Cantervilla mängumaal uppunud lapse ema räägib esimest korda oma loo
Sirle (38) näitab helesinise kaanega fotoalbumit, kus on sees pildid 14. juulist 2014. Ta sõitis oma ema ja kolme lapsega Lõuna-Eestisse ekskursioonile. Kõigil tema lastel on sünnipäevad suve lõpus – Henri oli sel hetkel viieaastane, tütar kolm ja noorem poeg kaheseks saamas. Nendest päevadest klõpsis Sirle palju pilte. Käidi Piusa liivakoobastes ja filmi „Viimse reliikvia“ radadel Taevaskojas. Ühel jõematkal õnnestus vanem laps, püsimatu loomuga Henri üksinda pildile saada. Poisil on peas punasekirju sallrätik ning tema väike käsi, toetatuna kõhule, lehvitab pildistajale.
Nagu päev hiljem selgus –hüvastijätuks.
Kuhu poiss kadus?
Sel päeval sõitis kogu pere Cantervilla mängumaale. See on Lõuna-Eesti suurimaid laste mängumaid, basseinide ja pikkade liumägedega. Sirle sisetunne manitses mitte sõitma, kuid ühtegi head põhjust mitte minemiseks otseselt polnud. Lapsed väga tahtsid!
„Kogu aeg oli tunne, et äkki siiski ei läheks sinna mängumaale,“ kirjeldab Sirle selle hommiku heitlusi. „Aga lapsed on mul uudishimulikud ja tahavad kogu aeg midagi teha, ja nii me läksimegi pärast sööki sinna.“
Hakkas sadama. Täna loeb Sirle sellest välja, et looduski püüdis märku anda – ärge minge! Aga lapsed ei lasknud soojal suvevihmal ennast segada. Basseinide juurde jõudes läks lustimine täie hooga lahti. Vanaema ei jõudnud veel päevitusriideidki selga panna, kui lapsed juba kõik basseini jooksid.
Mürati liumägedel ja sulistati madalates basseinides. Sirle hoidis väikseimat süles, tütar oli käekõrval ja Henri mõne sammu kaugusel. Kõige rohkem nautis olukorda Henri. Kihutas liumäest alla ja loopis kätega vett õhku. Vanaema läks mäe otsa maha unustatud jalanõusid ära tooma.