Doktor Airi Põder, te pälvisite ­sügise algul rahvusvahelise erialaseltsi kuld­medali selle eest, et olete suguhaigustest terveks ravinud väga keerulisi patsiente ja suguhaiguste levikut maailmas ennetanud. Millised on olnud teie kõige raskemad patsiendid?

Ravi teeb keeruliseks see, et patsiendid näitavad tõde tihti väga erinevas valguses. Suguhaiguse puhul peab ravima mitte üht inimest, vaid kõiki osapooli. See ei pruugi tähendada üksnes patsienti ja tema kaasat, vaid ka nende ülejäänud partnereid kõrvalsuhetes. Tihti need inimesed omavahel ei räägi. Kui keegi jääb ravimata, toimuvad pidevad taasnakatumised. Klassikaline juhtum: tuleb mees, kes küsib ravi endale ja oma naisele, olles täiesti veendunud, et naisel pole kedagi teist. Parimal juhul on selle mehe naine samuti sinu patsient ja sa tead väga hästi, et naiselgi on mitu partnerit. Nii oled arstina väga delikaatses olukorras. Ma ei saa mehele rääkida kõike, sest ei saa minna arstivandega vastuollu. Veneroloogia nõuab erakordset usaldust patsiendi ja arsti vahel.

Näete siis ka juhtumeid, kus inimesed usaldavad oma partnerit rohkem, kui see inimene tegelikult vääriks?

Ilmselt küll, jah. Ja tugevam isiksus jääb peale. Mäletan üht ­abielupaari, kes tuli mu vastuvõtule. Mees oli Don Juani tüüpi, põdes kõige tavalisemat tripperit ja kaugeltki mitte esimest korda. Olime arsti-patsiendi suhtes juba kaua. Aga ta läks koju ja lõi rusika lauale, ütles naisele, et sa oled kuskil käinud. Siis naine tunnistaski üles, et tal oli olnud klassikokkutulekul vahekord oma keskkooliaegse austajaga. Edaspidi käisid nad vastuvõtul nii, et mees oli õigust täis ja naine nagu lambukene kõrval. Mees ei pidanud kunagi vajalikuks naisele rääkida, et ka tema oli korduvalt kõrvalsuhtes. Sa arstina näed seda, aga ei saa sekkuda. Ent meie ülesanne ongi ravida ja toetada.

Avalehele
0 Kommentaari