„Kui me vaatame dopinguvastast võitlusest, siis on see muutunud instrumendiks, millega sporti poliitiliselt mõjutada. Kõrvaldada teatud riike ja nende sportlasi võistlustelt. Fookus on paigast ära läinud,“ sõnab aastaid antidopinguga seotud olnud spordiarst Mihkel Mardna.

Mõned nädalad tagasi avaldas Saksa ajakiri Spiegel loo, kuidas Madriidi Reali ja Hispaania jalgpallikoondise kapten Sergio Ramos oli andnud pärast Meistrite liiga võitu positiivse dopinguproovi. Asi tuli avalikuks rohkem kui aasta hiljem ja üksnes ajakirjandusse lekkinud materjalide tõttu.

See polnud Ramosele esimene kord dopingureegleid eirata. Kord astus ta ka üle keelust end dopinguproovi andmise eel pesta. Ta saatis teda testima tulnud antidopinguaametniku pikalt ja läks duši alla otse tema silme all. Vaatamata neile kahele juhtumile pole neli korda meistrite liiga, kaks korda EMi ja korra MMi võitnud mees karistada saanud. Jalgpalliväljakutel murrab ta vastaseid endistviisi.

Eelmise reedeni sihtasutuse Eesti Antidoping juhatuse liikme volitusi kandnud Elina Kivinukkselgitab, et tegelikult on Ramose juhtum üsna keeruline. Ramose organismist leitud aine on küll keelatud, kuid mitte juhul, kui seda otse liigesesse süstida. Ka sportlastele pesemise võimaldamine erineb Kivinuki sõnul riigiti. Siiski möönab ta, et üksjagu võib keeruliste olukordade tekkes mängida rolli ka sportlase staatus. „Ma üldse ei välistagi, kui need sportlased ongi sellised staarid, et sul polegi midagi teha. Nagu nad harjunud on, nii ongi! Eriti kui sa ei oska seda pinget maha võtta.“

Mardna juhib tähelepanu, et ka antidopinguringkondades võivad mõned sportlased olla koheldud võrdsetest võrdsematena.

« Avalehele 16 Kommentaari