EE digileht

Karjalast teiselt poolt Vene piiri pärit Ljubov Gutman ei räägi sõnagi eesti keelt, aga peab Soomes Lahti kesklinnas eesti poodi. Suure kortermaja esimesel korrusel juuksurisalongi kõrval tegutseva poekese lettidel on Eesti hapukoor, vürtsikilu, hapukapsas ja must leib. Hinnad on keskeltläbi kaks korda kõrgemad kui Eestis. Kes laevaga üle lahe kodus käia ei viitsi, aga kodust toitu igatseb, peab maksma. See on igatsustasu, mis läheb Gutmanile.

„Pooled ostjatest on venelased, eestlasi käib kolmandik, ja ülejäänud on soomlased,“ teab Gutman öelda. Venelasi käib palju, sest eesti ja vene köögil on palju sarnast – näiteks hapukurgid ja hapukoor, "see õige". Ja lisaks olevat eesti toidul venelaste seas hea maine, ütleb Gutman, „juba nõukogude ajast“.

Gutmani pood on üks paljudest Eesti poodidest Soomes. Soomes elab üle 40 000 eestlase. Ametlikult. Seda on rohkem kui ühegi teise riigi kodanikke.

Immigrandid võtavad endaga kaasa oma köögi. 20. sajandi keskel Itaaliast Saksamaale ja Ameerikasse tööd otsima rännanud itaallased õpetasid kogu maailma pizzat sööma (veel 1950. aastatel oli pizza väljaspool Itaaliat nii eksootiline, et saksakeelsed reisijuhid pidasid vajalikuks selgitada, et pizza pole kook, vaid „soolane, erakordselt maitsev roog tomatitest, sibulatest ja juustust“). Nii nagu itaallased võtsid võõrsile kaasa pizza ja pasta, on Eestist Soome rännanud eestlased endaga kaasa võtnud kohukesed, hapukoore ja mulgikapsad.

Viimase kümne aastaga on Eesti pood kerkinud pea igasse suuremasse Soome linna: Tamperesse, Jyväskylla, Turusse, Kotkasse. Ühtekokku on Soomes 24 Eesti poodi, lisaks veel väiksemad söögikohad ja kioskid. Sealt saab toitu, mida suurtest Soome supermarketitest ei leia.

Kõige paremini teab Eesti poodide lugu Soomes Elmar Sinisalu, 59aastane Tallinna mees, kes veab Soomes asuvatesse Eesti poodidesse kaupa.

Esmaspäeviti alustab Sinisalu juba kell 7.30 hommikul – laeb veoauto keskpäevaks kohukesi, hapukapsast, piima ja kooke täis ning sõidab üle lahe. Ja teeb ringi – Helsingi, Lahti, Jyväskyla, nii nagu tellimusi on. 600-700 kilomeetrit päevas, kaks-kolm korda nädalas. Ühtekokku viib Sinisalu kaupa 17 Eesti poodi Soomes. Ja nii juba kümme aastat.

Sinisalu on näinud Soomes Eesti poodide sündi, ülesostmisi ja pankrotte. „Sellest saaks terve romaani!“ ütleb mees.

Vanim Eesti pood Soomes, Helsingi kesklinnas Kallios, mis on kohalikus kontekstis midagi Kopli-Kalamaja laadset, avas uksed 2005. aastal. Poe asutanud Soome pensionär Jouko Vantaa müüs selle hiljem edasi iraaklastest abielupaarile. Iraaklased eesti keelt ei osanud, kuid kaubastasid mulgikapsaid ja kohukesi edasi. Neli aastat. Aasta eest müüsid iraaklased „Eesti Marketti“ afgaanidele, kes samamoodi jätkasid kapsaste ja sealihaga. Soomes peab olema igal purgil soomekeelne etikett, ja eesti keelt mitte osanud afgaanid olid tõsiselt kimpus õigete siltide õigetele purkidele kleepimisega, meenutab Sinisalu. Pikapeale sattus pood raskustesse („Oi, milline korralagedus seal tekkis, putukad lendasid õhus!“ ütleb Sinisalu). Paar kuud tagasi sulges vanim Soomes asunud Eesti pood uksed. Aprillis avatakse samas hoopis kirbuturg.

Eesti poodide omanikeks on kirju seltskond. Eestlasi on nende seas vaid käputäis – eestlased peavad poodi Turu külje all, Espoos ja Martinlaaksos, lisaks veel üht mahekioskit Helsingis. Suurem osa omanikke on hoopis soomlased, venelased ja ukrainlased, ajutiselt pidas Helsingis Eesti poodi ka üks horvaat. „Paistab, et teistel rahvastel on selle koha pealt rohkem ärisoont kui eestlastel!“ torkab Sinisalu.

Helsingis Vuosaari linnaosas – selle koha tegi kuulsaks Aku Luohimies samanimelise filmiga, kus mängis ka Lenna Kuurmaa – paikneb Eesti pood otse metroopeatuse lähedal. Kortermaja esimesel korrusel tegutsev kauplus kuulub ketti „Eestin Herkut“, millel on Helsingis veel kaks poodi. Vuosaaris elab eestlasi palju. Laupäeva ennelõunal rahvast aina voorib. Saabub ehitaja Mati, kes ostab Rõngu Pagari küpsetatud tordi. Tuleb Soome vanahärra Kimi, kes tahab Eesti musta leiba, ning kellele meeldib muuta Eesti pood poliitiliseks teatrilavaks, kus pidada sütitavaid kõnesid sellest, mis Eesti poliitikas valesti on.

Müüja Kaja Kraak teab paljusid ostjaid nägupidi. Poodi astub 27aastane Vladimir Veidenbaum ning laob letile heeringat ja majoneesi. Veidenbaum on Tartust pärit eestivenelane, kes töötab Soomes juba viis aastat ehitajana. Tal on Venemaalt pärit naine, kellega kasvatab aastast poega.

Majanduskriisi haripunktil kaotas Veidenbaum Tartus töö, siis kolis Tallinnasse. „Seal mulle ei meeldinud, linn on must,“ ütleb Veidenbaum. „Ja majad on Eestis räämas, siin tehakse kõik korda!“ Kuid Eesti toidust tunneb ta endiselt puudust. Ja see meeldib ka tema venelannast abikaasale.

Eesti toidu võidukäik Soomes jätkub. Suure K-marketi lettidele on jõudnud kohukesed. Lidl müüb Eesti juustu. Soome riiklik alkoholikett Alko müüb Saku Kulda (2,99 eurot pudel). Helsingi kesklinnas olev venekeelne raamatupood pakub Linnuse kalja.

Kuid väikestele Eesti poodidele teeb Eesti kauba jõudmine suurkettidesse ka tuska. Suured ketid suudavad pakkuda odavamat hinda. Ja vanemmüüjale 13eurose tunnipalga maksmine – nagu Soomes ette nähtud – ei käi neile üle jõu.

Pildiallkirjad:

Lahti Eesti pood: „Soomlased ostavad Eesti poest hapukapsast ja musta leiba, eestlased ja venelased pelmeene, majoneesi ja hapukoort,“ ütleb müüja ja omanik Ljubov Gutman. „Sellist hapukoort nagu Eestis, Soomes ei tehtagi!“

Vuosaari Eesti pood: Sugugi mitte kõigis Soome eesti poodides ei räägi müüja eesti keelt. „Eestin Herkut“ ketis, kuhu kuulub kolm poodi ja mille omanik on soomlane, on aga müüjateks eestlased. Nagu viiendat aastat Soomes elav Kaja Kraak. Eestlased nõuavad poest enim hapukapsast, heeringat, majoneesi ja kooke. „Eestis tehakse ju kooke ilma säilitusaineteta!“ ütleb Kaja Kraak. Poest saab ka kringleid ja torte tellida – Vuosaaris antakse tellimus sisse ja Eestist tuuakse paari päevaga kohale.

Kolmas Linja Kallios Helsingis: Siin asus kõige vanem Eesti pood. Viimased viis aastat pidasid seda iraaklased ja afgaanid, kes eesti keelt ei osanud. Nüüd on see pood kinni ja siia tuleb kirbuturg.

Vuosaari Eesti poes väike soome vanahärra: Kimi Dijan käib Vuosaari Eesti poes mitu korda nädalas. Ta ostab alati musta leiba.

Vuosaari Eesti poes noor mees: 27aastane Tartust pärit Vladimir Veidenbaum töötab viiendat aastat Soomes ehitajana.

Eesti Kaubamaja: Helsingis Paciuksenkaari tänaval asub Eesti Kaubamaja nimeline väikepood, mida peab ukrainlannna Inna Bortsova. Soomes elavad ukrainlased ja venelased armastavad Eesti sööki, sest sellel olevat olnud hea maine kogu N Liidus.

Ehk leiab Maarja Kotkase piltide seast ka mõne foto maiustuste letist. Ta tegi ka ühe foto tordiga eestlasest Vuosaari poest. Selle foto allkirjaks võiks panna:

Magus maksab: Eesti poodides lähevad hästi kaubaks Eesti šokolaad ja koogid. Soomes kehtib alates 2011. aastast nn magusamaks, mida tuleb maksta kompvekkide, šokolaadide, jäätise (75 senti kilogrammilt) ja magusate jookide pealt (7,5 senti liitrilt).

undefined

undefined