Teadagi, mis diagnoosi ma endale kohe panin. Koroona, ei mingit kahtlust.

Ent mul ei olnud ei nohu, ei kurgukraapimist, isegi nõrkustunnet mitte! Nuusutasin kadunud emast jäänud Chanel nr 5 – see lõhnas sama vängelt nagu varemgi.

Revideerisin oma elu viimseid päevi (jah, just nii ma end tundsin). Kolmapäeval olin käinud teatris menutükki vaatamas (kuhu minagi hankisin piletid vana hea „tutvuse kaudu“ meetodiga). Saalis polnud ühtegi vaba kohta, valdaval osal ontlikult mask ees (neid jagasid piletikontrollid, aga saali pimenedes kiskus nii mõnigi selle eest).