Kiirus erilist muljet ei avalda ning mootori möirgamist asendab tasane vilin ja rehvi­krobin, kuid sõitjad tunnevad oma tööd ja võitjat on võimatu ennustada.

Ma olen ikka eriline friik. Maikuu viimane nädalavahetus on ju autospordisõbrale erakordne maiuspala, sest samal nädalavahetusel toimuvad nii vormel-1 Monaco Grand Prix kui ka Indianapolise 500 miili sõit. Ja mida teen mina samal ajal? Ei istu teleka ees, vaid vaatan Berliinis elektrivormelite võistlust. Elektrivormelite! Nendesamade elektrivormelite, mille mainimisel „tõelised autospordisõbrad“ nina vingu tõmbavad. Sest nagu kõik hästi teavad, on need vormelid a) aeglased, b) koledad ja c) mürina asemel ainult inisevad nagu Tallinna uued trammid. Hea seegi, et tänavu kasutuselevõetud uued autod võimaldavad võistlusdistantsi boksipeatuseta läbida. Esimesel neljal hooajal seevastu käis asi nii, et millalgi võistluse keskel tuli sõitja boksi, hüppas ühest autost teise ja sõitis sellega lõpuni. Tõsiseltvõetavusele see just kaasa ei aidanud.

« Avalehele 1 Kommentaari
Loe veel: