Ma tegin seda esimest korda sel jaanipäeval ühel sinetaval põllul. Rukkililleväli avaldas muljet, aga hea foto saamiseks oli midagi nagu puudu. Mina! Tõstsin telefoni ja vaatasin kaamerasse, seejärel edastasin lillelisel taustal laiutava kapuutsinurga ja päikeseprillid sotsiaalmeediasse. Paar nädalat hiljem, laulupeol, tegi sedasama Toomas Hendrik Ilves, jäädvustades end laulukaare taustal. Ning veel nädala pärast sai sellega hakkama ka ­Angela Merkel, klõpsides võidukaid selfisid meeste duširuumis koos värskelt maailmameistriks tulnud Saksa jalgpalluritega.

2013. aastal valisid Oxfordi filoloogid selfie aasta sõnaks, kuna selle hellitava vormi kasutamise sagedus oli kümne aastaga kasvanud 17 000 protsenti! Ka eestlased valisid oma “eneka” ... aasta kolesõnaks (ja ilusamat terminit pole leitudki, “endel” ei kõla ju ka kuigi suupäraselt).

Enese pildistamisest on saanud sotsiaalne norm, enekaid klõpsivad isegi need, kes siiani lihtsameelselt arvasid, et telefon on helistamiseks.

Aga miks just see kunstiliik on võtnud epideemia mõõtmed, mida selle viljelemine meile psühholoogilises plaanis annab?

Nartsissismi võidukäigu ajastu on kindlasti üks põhjus reportaažlike auto­portreede levimiseks. Siiski pole ­selfi­de sotsiaalmeedias vohamise põhjus edevuse plahvatuslik kasv, vaid pigem tehnoloogia areng: tehnika võimaldab meil klõpsida pilte, mille kallal Albrecht ­Dürer 15. sajandil või Vincent van Gogh 19. sajandil kõvasti vaeva pidanuks nägema.

Autoportree on alati olnud üks enese analüüsimise viise, omamoodi teraapiline tegevus. On ju põnev jälgida oma subjektiivset, erakordset isiksust objektiivsest rakursist, justkui läbi võõraste silmade. Ise endast tehtud pildi – vahet pole, kas nutitelefoniga või õlivärvidega – tunneb eksimatult ära: objekti silmisse jääb mingi intiimne, üksiolemise helk, mida ei õnnestu varjata ükskõik kui seksika poosiga.

Selfid ei ole mõeldud perekonnaalbumisse kleepimiseks, vaid šeerimiseks ja laikimiseks. Just võimalus teenida mõned kiired laigid eristab tänapäeva portretiste Dürerist ja van Goghist, kes võisid vaid unistada sellises koguses tunnustavatest ühmatustest.

Inimene eraldub loomariigist hetkel, mil tal tekib eneseteadvus, s.t kui ta peegelpildis iseenda ära tunneb. Enne seda on tema peegliks teised inimesed. Just ümbritsevate reaktsioonid (näoilmed, ohked, kiljatused jne) õpetavad elus edasi liikumiseks vajalike märkide lugemist. Ja kiidusõnad on teadagi eriti hoogsalt edasi viiv jõud.

Mittemärkamine seevastu põhjustab meeleheidet. Väikelastega korralda­tud katsed näitavad, kui ärevaks titt muutub, kui emme näoilme jääb liikumatuks ja apaatseks. Sellepärast kostabki juba hoiatusi, et sotsiaalmeedias laikidest ilma jäämine võib hoopis depressiooni tekitada.

Samasugust piinavat ilmajäetust tajuvad need täiskasvanud, keda võiks nimetada nartsissistlikuks isiksusetüübiks. Nartsissistile eluliselt vajalik tunnustamine võib varjata madalat enesehinnangut, kuid nende aju reageeribki tundlikumalt.

Katsed näitavad, et tunnustuse puudumine aktiveerib nende ajus piirkonnad, mida seostatakse füüsilise valuga – s.t nartsissistlikule isiksusetüübile mõjub tõrjumine väga rängalt, ja vastupidi: ta vajab positiivset tagasisidet nagu õhku.

Lisaks tunnustusvajadusele tahab inimene kuuluda mingisse identifitseeritavasse kogukonda ning olla ka lähisuhtes. Selfid võimaldavad seda tunnet kas või hetkeks kogeda. Laigid annavad tagasisidet, et oled osa millestki, olgu see või virtuaalne sõpruskond. Ja see tõstab enesehinnangut. Ja nüüd uurivad psühholoogid uudset nähtust – selfie-esteem’i, mida eesti keelde võiks tõlkida näiteks “endelkindluseks”.

Inimene, kes riputab üles hulganisti selfisid ning ammutab laikidest enesehinnangut, eneseväärikust ja enesest lugupidamist, on endelkindel.