Kai Realo sai esimeses töökohas palka kilekotitäie

Esimene töökoht meenub Kai Realole alati, kui ta tunneb musta kohvi ja konjaki lõhna.

Olin 24aastane tudeng, kui mu õppejõud tuli pakkumisega: tema endine kolleeg ja sõber otsib inimest, kes tunneks arvuteid.

Olin õnnega koos. 1991. aastal polnud enam ülikooli järel tööle suunamist, aga polnud veel ka normaalset tööturgu.

Viimsi vald oli saanud oma Rootsi sõprusvallalt terve komplekti seadmeid: arvuti, printeri, faksi ja koopiamasina. Keegi vallamaja töötajatest ei julgenud neid puutuda. Mina õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis programmeerimise erialal. Eriala nimi oli muljetavaldav: majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise organiseerimine. Seetõttu polnud mul ka mitte mingit kartust arvutite ees.

Palgapäeva eel sõitis raamatupidaja koos oma abikaasaga panka. Seal laaditi oranži mosse (Moskvitši – Toim.) pagasnik rahapakke täis. Mina sain palka kilekotitäie kolmerublastena. Rahapakke polnudki maksmise eel mõtet lahti võtta.