Et oleks rahu ja veidi päikest
Mõtle korraks eilse peale, lase kogu päev silme eest läbi. Meenuta, kus sa käisid, mida tegid, kellega sa koos olid ja kuidas end tundsid, ja küsi endalt, mis tunded sul päeva jooksul olid.
Kas sa tundsid viha?
Kas sa kogesid kurbust?
Kas sul oli eile stressi?
Kas sa muretsesid millegi pärast?
Kas sul oli füüsilisi valusid?
Kas sa tundsid eile rahulolu- ja naudingutunnet?
Kas olid välja puhanud?
Kas sa õppisid või said eile teada midagi huvitavat?
Kas sa naersid või naeratasid eile?
Kas sind koheldi lugupidavalt?
Selliseid küsimusi esitas Gallup mõni kuu tagasi 151 000 inimesele 143 riigist. Selle põhjal valmis maailma emotsionaalse temperatuuri kaart.
Eesti inimese „vaimu seis“ paistab selles võrdluses olevat päris heas korras.
Positiivsete-negatiivsete tunnete kogemine ei sõltu riigi majanduslikust heaolust, selle vastuolu klassikaline näide on USA, kus materiaalse poole pealt läheb inimeste elu kogu aeg paremaks, ent stressitase on samal ajal liikunud ohtlikult punasesse (iga viies ameeriklane, s.t 22 protsenti inimestest, tundsid end väga vihasena), nagu ka viha ja muretsemise näidikud, mis on viimase kümne aasta kõrgeimal tasemel.
Positiivsed emotsioonid seonduvad inimese ettekujutusega heast elust, isikuvabadustest ja sotsiaalsest seotusest (kas ta tunneb end võrdväärse osakesena oma riigis või külas, koolis jne). Negatiivsed emotsioonid seevastu on rohkem seotud tervisliku seisukorraga või sellega, kas perele jätkub kõhutäidet või kas peab kartma pätte-vargaid.
Väga suure üldistusena võib öelda, et inimkond pole end varem nii hästi tundnud kui sel kümnendil: 71 protsenti vastanuist oli kogenud positiivseid tundeid, kusjuures liidripositsioonil asuvad Paraguay ja Panama (nad on sellel kohal juba 2015. aastast alates) 85 protsendiga. Selle pingerea lõpus asub teist aastat Afganistan.
Negatiivseid tundeid koges kolm inimest kümnest. Stressitase on aastaga isegi pisut langenud ja selle üle võiks ju rõõmustada, kuid paraku on viha ja tigeduse näidik tõusnud aegade kõrgeimale tasemele. Ka hirmu ja kurbuse näidud on suurenenud.
Maailma kõige negatiivsem riik on Tšaad, kus 70 protsenti inimestest muretseb iga päev, kust süüa saada. Lisaks kardavad nad vägivalda ning riigilt pole abi loota. Aga kõige rohkem stressis on hoopis kreeklased!
Eesti inimestel pole häda midagi – oleme maailma kõige rahumeelsem riik. Vaid kuus inimest sajast kinnitasid, et nad kogesid „eile“ vihatunnet (vastukaaluks armeenlastele, kes juhivad vihaste edetabelit 45 inimesega sajast). Meie kannul kõnnivad peaaegu sama rahumeelsed Singapur ja Soome (7 vihast inimest sajast) ning Mauritius ja Mehhiko (8). Seevastu Iraagis (44), Iraanis ja Palestiina aladel (43) ning Marokos (41) nalja ei mõisteta.
Veel Eesti inimeste (küsitleti nii eestlasi kui ka venelasi) tundeelust: kurbust tundis „eile“ vaid 15 inimest sajast, stressi esines 18 inimesel, muretses 28 inimest ning kusagilt valutas 21 inimesel sajast. Seevastu rõõmu ja rahulolu tundis 80, väljapuhanult tundis end 65, midagi huvitavat koges 57, end väärtuslikuna tundis 90 ja naeratas 69 inimest sajast.
Ka naabritega võrreldes paistame päris heas vaimses tasakaalus olevat. Meil on peaaegu kaks korda vähem stressis inimesi kui maailma kõige õnnelikumas riigis Soomes – meil 18 inimest sajast nende 35 vastu. Ja kui põhjanaabritel tundis muret 34, siis meil vaid 28 inimest sajast. Meil tundis rõõmu 80 inimest, Soomes aga 77 inimest sajast.
Meil on kurbasid inimesi vähem kui Lätis: neil 18, meil 15 sajast.
Viimase paari kuu jooksul on meil järjest tihedamini tulnud jutuks, kuidas viha ja tigedus võtavad üha enam maad. Kindlasti on selles tera tõtt, sest verbaalne laamendamine avalikus ruumis võib pikapeale mõju avaldada küll. Siis tasukski meenutada, et tegelikult oleme maailma rahumeelseim rahvas, meid iga (poliitiline) tõmbetuul juba paigast ei nihuta.
Seda kõike teades võiksime siiski rohkem naeratada: soomlastest leidis põhjuse naerda 78, meil aga vaid 69 inimest sajast. Elu pakub põhjust naermiseks iga päev.
