2016. ja 2017. aasta suvel müttas Eesti looduses ringi poolsada entusiastlikku liblikapüüdjat. Kraavidest, kuulidest ja karudest hoolimata lisati 180 000 liblika püüdmise ja määramisega peatükk teadusajalukku.

Karusitt. Värske. Liblikavõrku käes hoidev mees tõstab pilgu junnihunnikult ja takseerib ümbrust. Lõhnab vängelt. Metslooma järgi. Mees tunneb, kuidas jube hirm naha vahele poeb. Mõmmikut ei paista. Ta kasutab eestlase tugevaimat heidutusvahendit sellises olukorras: hakkab kõva häälega laulma.

„Ikka rõõmsalt matkasell

mõõdab maantepaela,

päike särab silmadel,

vihma kallab kaela...“

Ühtaegu kiirustades ja ettevaatlikult asub ta karu teelt püüdma liblikaid. Aga raiesmik on kõike muud kui kaunis aas, kus muretult ringi jalutada. Vabalt võib oksarägastikku või roobastesse koperdada, jala välja väänata, püksid või jalasääre vaarikavõrsetes katki tõmmata. Sirava päikese käes rahmeldades hakkab higi voolama ja tõmbab nektarina ligi kõikvõimalikke kihulasi. Tal on aega pool tundi ja ta tahab võimalikult suure ala läbi käia.

Ta on üks paljudest vabatahtlikest, kes osaleb ­Eesti ajaloo suurimas ja põhjalikemas liblikate kaardistamise projektis, mille korraldasid Tartu ülikooli zooloogid ja mida rahastas Keskkonnainvesteeringute keskus. Samal ajal müttas, liblikavõrk käes, Eesti looduses ringi veel poolsada inimest, kes ühtekokku ­märkisid kahe suve jooksul üles kokku 180 000 liblikat.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: