PANTA RHEI EHK KÕIK VOOLAB: Tatari tänava lõbusad poisid end vastu koidikut kergemaks tegemas. Krister Kivi

Kui Maslow vajaduste püramiid koostada küsimustest, oleks kuulus “olla või mitte olla?” küllap kõige tipus; paigas, kuhu peaaegu ei kostagi kära, mida kaugel all tekitavad kärehäälsemad pärimised. “Mida süüa?” kriiskab iga paari tunni tagant üks peenike hääl, kelle kõrval hakkab kiiresti toone üles võtma bassihäälne möriseja: “Kuhu kakada?”

Peenemas seltskonnas noist asjust ei räägita. „Kus teil siin see... vannituba on...“ olla kunagi taasiseseisvumise järel vabanenud Eestisse saabunud väliseestlased raadiomaja külastades ääri-veeri uurinud. Mõistagi polnud Eesti Raadios kunagi olnud ühtegi vannituba (ehk bathroom’i) ning vajadus sukelduda selgitavatesse detailidesse tõi kaugetele külalistele näole häbipuna. Kuid kui paljud meist teavad Tallinnas päästvaid paikasid puhkudeks, mil loodus ühtäkki oma huike vallandama peaks?

Naaberlinn Helsingi südames on avalikke automaattualette (hind 0,5 eurot) vähemasti 39, kaardil https://servicemap.hel.fi/unit?service=25402&city=hel­sinki kõik kenasti tähistatud. Stockholmis jalutades torkavad kivised automaattualetikuplid (sissepääs 5 Rootsi krooni) silma iga paarisaja meetri tagant. Tallinnas ei meenu esimese hooga mulle ükski. See on häbisegune valdkond, kus loodetakse reeglina kodu, töö ja näputäie aja jooksul kätteõpitud teenindusasutuste WCde peale.

37 ajutist välikäimlat

Avalehele
2 Kommentaari