„Miks nad minu peale raha tahavad kulutada? Ma olen täiesti kasutu! Käin kolm korda päevas söömas, aga kui läheb sõjategevuseks, siis ma ju ei saa hakkama. Ma ei suuda, seljakott seljas, relvaga joostagi. Vaenlane saaks mu lihtsalt kätte, piinaks välja kõik info, mis ma tean, ja laseks mind siis maha,“ selgitab hetkel taastusravil viibiv reamees ­Ruben Airapetjan. Suur osa kaitseväeteenistuse ajast on tal kulunud (edutule) võitlusele arsti vastuvõtule pääsemiseks või voodi­režiimil lesimisele.

2018. aasta juuli. 1. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljoni metsalaager. Puna­põskne reamees Airapetjan rühib täisvarustuses – rakmed, seljakott, relv, kiiver, kuulivest – mäkke.

Noormehel on diagnoositud seljahäda – L4/5 lülivaheketta tsentraalne protrusioon ilma spinaalstenoosi ja närvijuurte kompressioonita. Rahvakeeli ei kannata ta alaselg koormust. Aasta tagasi poleks teda kaitseväkke vahest võetudki. Siis aga muudeti norme. Kaitsevägi sai muu hulgas kohustuslikuks skleroosi, kroonilise bronhiidi, astma, migreenihoogude ja ka Rubeni probleemi all kannatajatele.

Poolel teel mäkke käib Rubeni seljas mingi klõks. 

Avalehele
150 Kommentaari