Hakkasin rahvuskonservatiiviks ja jäin kohe halastamatu homoteerulli alla

Mis juhtub, kui Tartus toimunud konverentsil „Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides“ toimunut jälgida läbi rahvuskonservatiivse maailmavaate prisma?

Tartu, 11. oktoobri varahommik. Päike peidab end pilve taga ja ettevaatamatuid kõndijaid kimbutavad vett täis augud keset kõnniteed. Öösel on sadanud. Õhk on nii niiske, et iga pisike tuulehoog mõjub mu näonahale värskendava teraapiana.

Peale näonaha on sel hommikul värske ka mu maailmavaade. Olen otsustanud üheks päevaks rahvuskonservatiiviks kehastuda. Põhjus on lihtne: püüan mõista selle maailmavaate esindajaid ning jagan vähemalt ühte nende peamistest hirmudest – ka mina tunnen teinekord muret Eesti tuleviku pärast.

Ja kuigi ma nende juhtfiguuride retoorikat normaalseks ei pea, paistab mulle kõrvaltvaatajana, et tegemist on maailmavaatega, mille esindajate mõtteid ühiskonnas automaatselt represseeritakse. Otsustan omal nahal ära proovida, kas asjad on ka päriselt nii.

Tahan selle päeva elada puhta lehena, elu jooksul kogutud teadmisi rakendada ei soovi. Loon alter ego –mu nimi pole mitte Matthias vaid Marti (ristand kõige rahvuskonservatiivsematest nimedest (Mart ja Martin), mida ma tean). Infot hangin üksnes portaalidest „Objektiiv“ ja „Uued Uudised“ ning tõde kuulutavad üksnes Riigikogu esimees või see, kelle eesnimeks on Urmas või perekonnanimeks Helme.