Bioloog ja loodus­ajakirjanik Indrek Rohtmets kirjeldab oma kokkusaamisi elevandikarjadega Aafrika rahvusparkides.

Olen pärit Virumaalt ja veetnud oma lapsepõlve talus, kus oli ümberringi avarust, puid ja põõsaid ning niitu. Üsna varakult hakkasid mind köitma reisiraamatud, mida ma kohalikust raamatukogust koormakaupa koju tõin ja õhinaga lugesin. Ja siis, jõnglasepõlves oli mul üks kevadine mäng, mida üksiku lapsena omaette mängida. Kui kevadel hakkas lumi sulama, tekkisid karjamaa kuuskede ümber esimesed lumevabad maalapid.

Üks selline lapp oli minu jaoks Austraalia, kaks kõrvutist olid Põhja- ja Lõuna-Ameerika. Siis oli seal veel India ja kõige suurem oli Aafrika. Ma hüppasin Austraaliast Indiasse, Indiast Ameerikatesse ja lõpuks tuli kõvasti hoogu võtta, et Aafrikasse jõuda. Mängu juures oli eriti tähtis, et jalaga lund ei puudutaks. Aafrikas kükitasin kuuse kõrvale maha ja kujutasin ette, et seal eemal põõsaste vahel hiilib lõvi ja taamal kõrgub elevant nagu mägi. Ei osanud ma siis lihtsa maapoisina arvata, et unelmamaailm võib kunagi reaalsuseks saada.

George

On novembrikuu, kaunis kevadine aeg Ida-Kapimaal Lõuna-Aafrika Vabariigis. Sõidame Mkuzi kaitsealal, vaatame, kuidas üligraatsilised impala antiloobid üle tee kõpsutavad, ja imetleme ninasarvikuperet. Väike sarvikuvasikas on meie meelest alles maailma avastamise elujärgus ja läheb reipalt tutvust tegema läheduses rohtu söövate gnuudega. Üks gnuudest ei ilmuta arrogantsust ja astub vasikale vastu. Korraks pannakse isegi ninad nuhutamiseks kokku.

Edasi sõites märkame, et otse tee peal on risti ees tohutu suur isaselevant. Üks auto on peatunud paarsada meetrit elevandist eemal. Vahetame mõned sõnad autos istuva vanema sakslastest abielupaariga ja nad ütlevad, et on oodanud juba üle poole tunni ja kas ehk pole mõistlik tagasi pöörata. Elevant oli ilmselgelt pahuras tujus, ragistas londiga teeäärses võsas ja rebis sealt suuri oksi välja. Ma ei tea, mis mulle pähe lõi, ehk tahtsin sakslaste ees näidata, et olen kõva mees või oli veel mingi põhjus, aga täiesti totakas samm sai tehtud. Sõitsin elevandile lähemale, umbes poolesaja meetri kaugusele ja põristasin mootoriga tühikäigul mõned korrad.

Abikaasa Maria (vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets – Toim.) istus kõrval, videokaamera käes. Me mõlemad teadsime elevantide käitumisest seda, et kui nad pasundavad ja teevad mõned rünnakusammud, siis enamasti on tegu pettemanöövriga. Kui aga elevant kihutab sinu poole täielikus vaikuses, on asi tõsine. Ja siis see kõik juhtus. Elevant pööras ringi, tõmbas kõrvad lidusse ja tormas meie poole. 

« Avalehele 1 Kommentaari