Seisan ühel reedesel hommikupoolikul ühes Tallinna kesklinna kohvikus, käes taldrik salatiga. Mõlemat kätt on tühje laudu. Ja mina küsin sellelt heledasse jakki riietatud proualt, kas tohin temaga lauda jagada.

„Jaa,“ venitab naine vastuseks.

Istun, otsin sõnu, et vestlust alustada, kuid mu lauakaaslane kiirustab juba minekule, tuutuks keeratud Postimees rändab käekotti, osa toitu jääb söömata.

Tunnen end halvasti. Olen hakkama saanud millegi sobimatu ja taktitundetuga.

Samas, kui lähtuda puhtratsionaalsetest faktidest, arvudest, statistikast, uuringutest, oleks see võinud olla mõlemale kasulik olukord. Kellegi teisega koos süüa on tervislikum kui üksinda laua taga istuda.