Ajakirjanik madis jürgeni Paanika autoroolis: appi, ma ei mäleta, kuhu ma sõidan!
Kolleegid
Kolleegid Jaanus Lensment

Märtsi algus. Aga võib-olla ka veebruari lõpp (kümme aastat tagasi).

Olin just saanud valmis Räpina aianduskooli lõputöö, mis kujutas endast maa-aia plaani. Paberil poolteist meetrit, looduses õige mitukümmend. Istutusalad, teed, puud, põõsad. Detailirohke jutuga, et millal põõsaid kärpida, missuguseid kevadel, missuguseid sügisel. Sügisvärvused. Õitsemisajad. Istutussügavused.

Tegin seda nädalaid, enamasti ­öösel. Sain tähtajaks valmis, saatsin panderolliga Räpinasse, ise lohisesin toimetusse, läbi nagu kalts.

Sulle seekord midagi lihtsamat, teatasid toimetajad. Kuulus korvpallur ehitab maja merele liiga lähedale. Käi kohapeal ära, midagi keerulist seal pole, õhtuks oleks vaja!

Hetk hiljem kihutan autoroolis mööda Peterburi maanteed.

Tipptund. Suured autod loobivad soppa ja sulalund. Kojamehed sahmivad. Ilumäe kirikutorn paistab, linn on seljataga.

Oot-oot.

Aga kuhu ma minema pidin? Meelde ei tule.

Kelle juurde ma pidin sõitma? Pole aimugi.

Mis asja ma ajan? Taevas seda teab!

Pean auto kinni. Jooksen neli tiiru ringiratast ümber auto ja tuleb meelde: korvpallur ehitab maja sinna, kuhu ei tohi. Rannakülas, Kuusalust vasakule, toredad käänulised teed, kadakad kahel pool.

Nii suur rõõm, et meelde tuli. Panen käigu sisse, löön laulu lahti, peksan peopesadega rütmi. Mõte jookseb mööda püsilillepeenraid. Võtan mõttes läbi, mis sinna kavandatud sai. Esimesed õitsejad aprillis, suuremad värvilaigud mais. Hoogne õitsemine juunis ...

Ja siis näen tee ääres suurt sinist Viitna silti. Kuusalust, kust ära pidin keerama, olen 30 kilomeetrit mööda põrutanud nagu unes.

Rannakülas käin siiski ära. Päris nii selle ehitamisega ei olnud ja lugu jäi ära.

Mõni aeg hiljem juhtun samast asjast raadios rääkima. Muu jutu seas nimetan, et näe, kuidas juhtus, nagu peoga pühitud. Järgmisel päeval pärast raadiosaadet heliseb telefon.

– Madis kuuleb, jah? Siin räägib dr A. Mäletate, kunagi 15 aastat tagasi panime proua S. E. juures koos kartuleid. – Ja-jah. Muidugi mäletan. – Juhtusin eile raadiot kuulama, ja teate, mis ma teile ütlen. Teinekord ärge sellest võib-olla nii avalikult rääkigegi. See on tõsine asi.

Psühhiaater A suust kostab ladinakeelseid sõnu.

– Ja kui midagi seesugust juhtub korduma, siis helistage julgesti. Mu number jäi teile mälusse, eks ole! Kõike head, soovin teile edu! – Teile ka kõike head!

Teleprodutsent Triin Luhats: Kus on mu telefon? Sügavkülmas? Pesumasinas!
Erakogu

Mu meeskond on harjunud, et kui ma teen tööd, siis samal ajal toidan tütar Loreleid (üheaastane), mängin või jalutan temaga, pesen kraani all ta peput, telefon on loudspeaker’i peal.

Oli just üks selline töökõne, pidime paika saama kõik „Eesti otsib superstaari“ saate ajad. Mul on mälus selge pilt: see ja see päev ning kellaaeg on veel vaba, sinna tõstame selle ja selle jne. Tõk-tõk-tõk, täidan need tühjad kohad ... Oli selline kuupäevade paikapanemise jutt.

Ja siis kakas Lolo ennast täis. No ikka korralikult. Käisime kraani all, kõik sai korda, ka töökõne sai edukalt tehtud, Lolo mängis seejärel omaette, mina olin arvutis. Ja siis oli mul tarvis helistada.

Oot, aga kus on mu telefon?

Sügavkülmas? Pesukorvis? Neis kohtades on ta varem olnud. Nõudepesumasinas? Ei ole, ei ole, ei ole. Kusjuures ma olin just endale uue võimsama ­iPhone’i hankinud.

Tulin kööki ja kuulen: mu telefon heliseb! Kraanikausi all! Issand, ma olen telefoni prügikasti visanud! Võtsin Lolo täislastud mähkme prügikastist välja ja viisin prügikastis läbi põhjaliku inventuuri. Prügikastis telefoni ei olnud.

Ja siis helises... seesama kakane mähe! Mis mul üle jäi, käristasin mähkmekrõpsu lahti, avasin mähkme – no see oli ikka mehiselt täis kakatud – ja kogu selle toreduse keskel oli telefon!

Õnneks olin telefonile paigaldanud turvaklaasi ja turvaümbrise, sest sel on klaasist korpus, mis kukkudes võib kergesti puruneda. Noh, sel korral oli turvaümbrisest kasu hoopis muul põhjusel.

Neid asju on juhtunud veel. Olen duši all, hakkan hambaid pesema ja aju registreerib, et midagi on valesti. Mis on valesti, seda aju ei ütle. Ja siis avastan, et olen tõmmanud hambapasta žiletile ja hakkan raseerijat kohe suhu pistma.

Teinekord – ma ei tea, kas see on overworking, see võis olla ka imetava ema sündroom – kiirustan vana raadiomaja poole, jõuan kohale, vaatan kella, mis seal ripub. Ja siis ... kuhu ma minema pidin!? Ma tean, et mul on kohutavalt kiire, pidin kindlasti jõudma õigeks ajaks – aga kuhu? Esimene mõte, et helistan mehele. Kuigi Tomm (Toomas Luhats) kunagi mu tööasju ei tea. Võtan telefoni, ja ... ma ei mäleta, mis on mu mehe nimi.

Jaa. Ma olen töönarkar.

Praegu ootan 4. juunit, siis saabub puhkus. 3. juunil saab „Superstaariga” kõik tehtud.

Perearst vaatas mulle paar päeva tagasi otsa ja ütles, sa näed halb välja ...

(Ülaltoodud monoloogi katkestasid kõneleja korduvad naeruhood.)

Tarmo Männard juhtis 30 km autot, ajades asju, mis tal unenäos pooleli jäid
TARMO MÄNNARD
TARMO MÄNNARD Arno Saar

Oli raske päev. Käisin vanaisa õe matustel. Sõitsin Tallinnast Ida-Virumaale, sinna kus on Sirtsi soo. Sealt Antslasse, kus toimus matus, sealt Sirtsi tagasi ja siis hakkasin Tallinna sõitma. Tuli oli takus, sest pidin hommikul Tallinnas, proovis olema.

Jõuan kuskile Rakvere külje alla ja tunnen, et jube väss on peal. Alguses märkasin, kuis teelt tõusevad õhku linnuparved. Keset pilkast ööd! See tundus imelik. Aga kui märkasin, kuidas kahelt poolt kuused alla kummardudes mu autot jälgivad, sain aru, et asi on hapu. Tegin Sõmeru bensujaamas virgutuseks kümme kükki ja jooksin paar tiiru ümber auto.

Viitna kõrtsi juures tundsin, et ei suuda. Pidasin auto kinni, kerisin istme alla ja jäin tunnikeseks magama

Nägin unes, et olen Karepal Kullo laagris vastutav isik. Oli laagri lõpp, lapsed pidid koju sõitma, aga bussid ei tulnud ja lapsed teatasid, et nad rohkem ei oota ja hakkavad hääletades minema.

Ärkasin üles, vaatasin segasel pilgul ümberringi ja avastasin, et autos ega auto ümber pole ühtegi last. Nad olidki kõik hääletama läinud? Aga kui mõni laps perverdi kätte satub või hääletades avariisse juhtub! Ehmatasin end hetkega täiesti virgeks. Kerisin seljatoe üles ja tõmbasin ­Michael Knightina musti jäljetriipe maha jättes minema.

Issand jumal, tee ääred kõik tühjad. Ei ühtegi hääletavat last! Lootsin, et ehk on keegi Loksa tee otsas. No mitte hingelistki! Kujutlesin, kuidas seisan longuspäi vanemate ees ja otsin kogeledes sõnu.

Siis hakkasin mõtlema, et „oot-oot, aga mis lapsed? Ma tulin ju matustelt. Kuidas ma sain siis Karepal laagriülem olla?“ Mõistsin, et olin sõitnud 30 km, ajades taga unes nähtud inimesi. Jube värk.

Anonüümne loominguline isik: Kes mu padja ribadeks hakkis!?

Üks mu ametikaaslane (nimepidi ta ennast meeleldi ei tutvustaks) jutustas loo, kuidas ta pärast rasket õhtut, kui peavad valmima säravad kirjatööd, ennast koju vedas. Ja kui ta hommikul silmad lahti tegi, leidis üllatusega, et pole voodis üksi. Ta kõrval lamas pikemat sorti nuga, selline, mis sobib härjavärsi viilutamiseks. Ja veel pani ta tähele, et padi on tihedate kurjade noatorgete mõjul pisikesteks tükkideks muutnud. Mis juhtus, pole mu ametikaaslasel õrna aimugi.

Võimalik, nagu isik ise tunnistab, et selles, mis juhtus, on pisuke süü ka alkoholil, millega ta oma pingul närvikava lõdvestada püüdis.

Margus Mikomägi hääl kadus, tuli tagasi ja kadus jälle
Margus Mikomägi
Margus Mikomägi SVEN ARBET

Ma olin siis veel noor. Töötasin Ugala teatris ja sain peaosa tükis „Mina, vanaema, Iliko ja Illarion“. See on üks Gruusia lugu.

Ja siis juhtus, et enne etendust kadus hääl. Täiesti kadus ära, kähinat ka ei tulnud suust välja.

Inspitsient oli valmis astuma vaatajate ette ja teatama, et näitleja haigestumise tõttu jääb tänane etendus ära ja piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ringi.

Aga tahtsin nii väga mängida, andsin märku, et saan hakkama ja mängin.

Eesriie läks lahti ja mu hääl oli tagasi.

Mul tuli seal laulda ja hüpata ja karata, täispikk etendus, ma arvan, et kaks ja pool tundi jutti. Ja kui eesriie kinni läks, polnud mul tükk aega enam mingit häält.

Rahandusminister Sven Sester: sõber oli mures mu tervise pärast
Sven Sester
Sven Sester Madis Veltman

Kunagi helistas Sven Sesterile koosoleku ajal üks tuttav. Sester võttis vastu ja sosistas, et praegu on koosolek, pärast helistan tagasi. Kahe päeva pärast helistas sõber: Sven, mul on tõsine mure su tervise pärast! – Miks? – Sest su koosolekud on kaks päeva pikad!

Rohkem Sester koosoleku ajal kõnesid vastu ei võta. Vaatab hiljem üle kõik vastamata kõned ja helistab tagasi.

Luuletaja Contra jäi postiringil magama

Kunagi eelmises elus pidas kuulus luuletaja Margus Konnula (Contra) postiljoni auväärt ametit. Ta kõndis mööda Urvaste kandi teid, käis postkasti juurest postkasti juurde ja tõi kirju ja ajalehti ja rahakaarte ja telegramme.

Ükskord juhtus selline lugu, et Contra jäi postiringil kõndides püsti­jalu magama. Vahepeal ei olnud tee ääres kolm kilomeetrit ühtegi postkasti ja Contra muudkui kõndis ja kõndis, silm läks looja, ja ärkas selle peale, et üks jalg oli juba kraavis.

Contra peab põhjuseks mitte niivõrd postiljoni rasket tööd, vaid asjaolu, et ta oli terve öö üleval. Purjus ma ei olnud, meenutab Contra. Igatahes mitte väga.