Toksin lahtrisse joonistatud oksarägust paistva sõna ja saan juurdepääsu kodulehele. Nii tõestan mitu korda päevas, et olen päris inimene, mitte tehisintellekt. Mõnda aega võtsin seda kui tunnustust: jee, mina läbisin testi, aga robotitele on sissepääs keelatud! Olin just PÖFFil vaadanud suurepärast Peter Farrelly „Rohelist raamatut“, mis räägib rassieralduspoliitikast eelmise sajandi keskpaiga USAs. Lõunaosariikide peenemates klubides võisid neegermuusikud küll vaimustavaid kontserte anda, kuid einestada sealsamas klubis oli neile kategooriliselt keelatud. Mina olen nüüd internetis see „privilegeeritud valge“, kellele võimaldatakse sissepääs, robot aga on tõrjutud liik...
