Eesti jalgpallis on, nagu ikka, huvitavad, kuid täiesti jaburad ajad. Kirge ja kiitmist on kuhjaga, ratsionaalsust mitte grammigi. Jalgpalliportaal Soccernet tituleerib naiste koondise 0 : 7 allajäämise Hollandile „väärikaks kaotuseks“ ja Anu Säärits vorbib sellest ülistava tooniga videolõike lausa kolme spordisaatesse. Või siis meestekoondise kolm väravaraami läinud lööki kümne mehega mänginud Saksamaa vastu, mida vutiringkondades peetakse juba Apollo 11 Kuu-lennuga võrdväärseks saavutuseks.

Kõike seda lugedes ja kuulates on keeruline uskuda, et Eesti jalgpallis leidub midagi, mis piisavalt positiivset tähelepanu ei saa. U17 koondis aga vääriks tõesti rohkem kiitust. 2019. aastal näiteks võideti Hollandit 2 : 0 ning Prantsusmaad 2 : 1; 5 : 0 oldi üle siinsete vutivõlurite vanadest vihavaenlastest Fääri saartest ja 7 : 0 Liechtensteinist. Viimati alistati 3 : 2 Hispaania – läbi aegade edukaim Euroopa U17 koondis.

Mis imevägi seda põhjustab?

„Kaks aastat tagasi, kui alustasime, löödi meile väga palju väravaid,“ selgitab U17 koondise peatreener Norbert Hurt alguspunkti. „Meie poolt lõi väravaid vastu ainult Aleksandr Šapovalov.“

Avalehele
0 Kommentaari