Shutterstock
Sel suvel avastasin enda jaoks jooksmise. Siiamaani oli see tundunud tuim tampimine, aga mida suuremaks paisus jooksmishüsteeria mu ümber (ei leidunud enam inimest, kes oleks liikunud mõõdukal sammul, kõik silkasid, tossud jalas ja klapid kõrvas), seda enam tõusis ka minu uudishimu. Midagi head peab ju selles tuiskamises olema!? Miljon kärbest ei saa eksida? Hakkasin jooksma, ja teate – mida rohkem ma jooksin, seda vähem sain ma olla jooksmata. Mul tekkis suisa tung joosta – õigemini küll tung selle seisundi järele, mis mind pärast trenni valdas.* Ja siis ma sain teada selle seisundi nimetuse – runners high. Jooksja kaif. Minust oli saanud sõltlane, narkomaan! Trenni tehes tekivad ajus biokeemilised muutused, kuna vabanevad endorfiinid ning endokannabinoidid. Heaolutunne, pilvesolek, mõnu! See on põhiline, mida inimene tänapäeval jahib, nagu mungad otsisid Agnes von Mönnikhusenit – vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt.
Avalehele
2 Kommentaari