Tänan küsimast, suurepäraselt!

Tagumik kange ei ole?

Õige pisut, aga see käib asja juurde. Meil on kohevad lambanahad tagumiku all, see teeb istumise pehmemaks.

Teie hobused Riinatiina ja Reemus on samuti terved?

Jaa. Terved ja heas tujus!

Kuidas siis Eestimaa muutunud on, võrreldes selle 22 aasta taguse ajaga, kui viimati ühest Eesti otsast teise ratsutasite?

Karulas elavad noored inimesed räägivad, et kasvasid 90ndatel üles takjapõldude vahel, nüüd on kõik hoopis teisiti – karjamaadel on loomi ja tubades on lapsi. Ollakse rõõmsad, suheldakse, käiakse üksteisel külas. Ühel laupäeval paneb üks pere sauna küdema, järgmisel laupäeval teine. Täna süüakse ühe naabri juures kooki ja homme kogub teine naaber pundi lapsi kokku ja viib nad ujuma ja juba aidatakse kolmandal naabril kirsid ära korjata.

Selline kogukonnatunne olevat – lisaks Karulale – kohati ka Setu fenomen.

Välismaalased, kellega oma teel kohtume, ütlevad – oo, paarikümne aastaga on Eesti tundmatuseni muutunud, see on hoopis teine riik! See on tõsi.
ÕDUS ÕHTU VÕRUMAAL: Ekspress vestleb linnarahvaga, kes suvitab Kündja külas.

Kas Eesti riiki äärealadel ikka tunda on?

Sellega on, nagu on. Kaido Kama rääkis oma söögilaua taga Liivakingul, kuidas ta kunagi ühelt Võrumaa naisterahvalt küsis, et kuidas sellele meeldib Eesti riik.

Naisterahvas vastas, et oi, Eesti riik meeldib mulle väga. Seda on siit kaugelt nii ilus vaadata.

Sellisel reisil on vist öösel alati uni väga hea?

Ükskord läks uni ära ka. Lambatalus, kus on lisaks kaheksasajale lambale ja sajale kanale veel üheksa koera. Magasime magamiskottides jämeda tammepuu all. Perenaine Liilia Tali õpetas õhtul, et kui mõni koertest öösel haukuma hakkab, käratage autoriteetselt: vait!

Öösel poole kahe paiku tegi üks koertest suu lahti ja haukus hajameelse jõuetu seeria. John röögatas magamiskotist: vait!!!

Kõik üheksa koera pistsid seepeale lärmama ja lõugasid kolmveerand tundi ühtejärge.

Milline on olnud parim vaatepilt, mis on sulle avanenud hommikul ärgates?

Pistad pea magamiskotist välja ja kuus uudishimulikku lammast vaatab sulle silma sisse.

Kõige tüütum asi sellel reisil?

Palavus. Mis tingib selle, et peab vara tõusma (nelja-viie ajal). Ennelõunal saab sõita kolm-neli tundi, sest palaval keskpäeval tuleb lasta hobustel puhata. Õhtul sõidame edasi ja jääme sihtkohta jõudmisega pidevalt hilja peale. Oli õhtuid, kui panime mütside külge lambid ja traavisime tulevalgel nagu söekaevurid. Ja võõrustajad, kes meid pool päeva olid oodanud, said lõpuks kell üks öösel supi lauale tuua ja pool kaks oli järg pannkookide käes.

Kõige kurvem asi, mida seni näinud oled.

Et Holdre mõis muudkui laguneb ja laguneb. Juba 22 aastat tagasi, kui Holdrest läbi sõitsime, olid seisud kurvad. Nüüd kasvavad häärberi terrassidel kuused ja kased.

Süüa teil seal reisil ikka on?

„Helistasin enne kõrgelt vaatetornist!“ „Muidugi! Ma sain kohe aru, et helistab mees, kes on kõrge koha peal!“ vastas kõrtsimees.

On. Ja kui ei ole, annab korraldada. Vaatasin Paganamaa kõrgest vaatetornist üle metsade ja mägede ja valisin Krabi kõrtsi numbri (kõrts oli parasjagu suletud), et tuhat vabandust jne, aga tuleme hobusega, tee on pikk, kõht hakkab tühjaks minema. Et kas äkki midagi natuke süüa saaks?

„Oo! Muidugi! Tulge aga siia!“

Kolmveerand tunni pärast olime platsis – ja meid ootasid hamburgerid – suured nagu maakerad!

Kõige suurem üllatus?

See on ka söögiga seotud. Ühel hommikul tuli telefonikõne, milles anti teada, et tuntud toiduvõlur Triin ­Vissel kutsub meid oma suurepäraselt renoveeritud talumajja hommikust sööma. Lihtsalt, et päev algaks rõõmsa tujuga.
HEA ELU: Hommikusöögilaud Triin Visseli juures.

Mis imeasju teile siis pakuti?

Riin Visseli mustikakooki ja tomatisalatit on võimatu ületada.

Lätis elava suure Eesti sõbra Prangli Jaani naine Korneti järve ääres Lätimaal oli teinud pajatäie lambalihasuppi. Vähemalt sama hea oli Kaido Kama panniroog (hakkliha ja värsked juurviljad). Istusin pärast söömaaega Kaido ukse kõrval meelemärkusetult lösakil maas. Väga hõrgud olid Lilli küla loodusmaja perenaise Ly Laanemetsa paneeritud nõgeselehed. Nad nägid välja nagu rohelise jume võtnud räimed.

Lambakasvataja Liilia Tali kitse- ja põdralihast suitsuvorst tumeda õllega oli õhtul pärast ratsasõitu väga asjakohane.

Ja Ingmar Muusikuse abikaasa Eve pannkooke tahaks ka väga kiita.

Kõige suurem ehmatus?

Tegelikult see polnudki mingi eriline ehmatus, aga kui kümme päeva oli sõidetud, kuulsime öösel kümme minutit kaks läbi oma magamiskottides (lageda taeva all), et hobused on lahti. Nad olid astunud läbi karjusetraadi ja marssisid uljalt mööda kruusateed ja kadusid pimedusse. Alukates, innukalt plastmassämbriga kolistades, jooksin ma neile järele. Neli minutit hiljem olid Riinatiina ja Reemus koplis tagasi. Saladus oli selles, et ämbripõhjas olid krõbinad, mille väärtust ainult hobune hinnata oskab.
HOBUSESÕBER: Holstres võõrustas meid Pille Köörna.

Kõige värvikam karakter senise reisi jooksul?

70aastane sitke vanamees Sapas Kalju, kes elab Haanjamaal kõrge mäe otsas, ehitab 17 meetri kõrgust vaatetorni.

Ükskord traktorit remontides jäi Kalju oma töödega sügise peale. Et külm novembriilm remonditöid ei segaks, võttis Kalju mootorsae, saagis majaseina augu, sõitis traktoriga majja ja remontis traktorit ahjupaistel edasi.

Ja ükskord vedas Kalju oma torni suure peegli ja katsetas, kuidas sellega Korneti rahvale päikest silma lasta. Korneti Liinamägi on 25 kilomeetrit eemal Lätis. Sättis oma peeglid paika, võttis jalgratta, väntas Kornetisse, et testida oma sihikuid.

Ja nüüd, kui Kalju juurest läbi ratsutasime, väntas ta meiega Lätti. Sõi koos meiega Kornetis keretäie Prangli Jaani naise lambalihasuppi, kargas ratta selga ja sõitis koju tagasi.

Muide – ükskord, kui Kaljul oli rahaga kitsas, sõi ta kaks kuud järjest ainult maasikamoosi (ämbri või kaks).

Kõige ägedam atmosfäär senise kahe nädala jooksul?

Kogu aeg on äge atmosfäär. Aga kui Toomas Soots, Kanadas sündinud ettevõtja (kunstnikust põllumehe Lembit Sootsi poeg), kes Karksi-Nuia külje all Leeli talus oma isa töid jätkab, katab õhtusöögilaua ja improviseerib vanal tsaariaegsel Schröderi klaveril, on see liialdamata väga eriline!

Kõige parem magamisase?

Öösel poole kahe paiku tegi üks koertest suu lahti ja haukus hajameelse jõuetu seeria. John röögatas magamiskotist: vait!!! Kõik üheksa koera pistsid seepeale lärmama ja lõugasid kolmveerand tundi ühtejärge.

Lagedal samblasel järvekaldal, tähed paistavad, õhtu on soe, uni saabub silmapilkselt, kui magamiskotiluku kinni saad. Või siis kas või kuskil kiiges. Kaido Kama heinalakk oli ka väga lahe. Kaido ruun Ekke Moor vaatas otsaaknast pidevalt sisse.

Kõige suurem hirm?

Et hobused hõõruvad ennast ära. Et sadula alt või sadularihma alt läheb nahk katki. Seni pole midagi hullu juhtunud. Igasugu hõõrumiste jaoks on meil kaasas Heigo Rohtla kavalad määrded. Ja me küürime oma hobuseid pärast sõitu hoolega – see on väga tähtis, et hobused tervena püsiks.

Mis veel tüütu oli?

VÄIKE SIESTA VÄIKE-EMAJÕE ÄÄRES: Johnil kipub silm looja.
Tüütu on toksida pöidlaga oma telefoni ülevaadet päevast, kui istud sadulas ja hobune loksutab lühikest tönkavat traavi (te püüdke jooksu pealt nõelale niiti taha saada!). Ja siis tuleb kurvis suur mürakas veoauto ja kohe su kõrval on sügav kraav.

Ja siis saabub kolleegidelt piiks: halloo, matkasellid, mida põnevat juhtunud on? Siis ma olen neile öelnud, et roolis mobiili ei näpita.

KOHTUMINE RAHVUSPARGIS: Kaido Kama kargas oma ruuna Ekke selga ja näitas Karula suurepäraseid ratsutamise teid.

Ma olen kaotanud steki, särgi, prillid, lambanaha, mis käib sadula alla; koti, milles on kõiksugu adapterid, akud ja muud vidinad. Madratsi. Diktofoni.

Kõik asjad on kätte saadud peale kinnaste ja diktofoni. Nüüdsest riputan kõik auguga asjad endale igaks juhuks kaela.

John ei kaota kunagi midagi ära?

Ei. Mitte kunagi.

Vabandust rumala küsimuse pärast, aga miks te selle reisi üldse ette võtsite?

Ikka, et näha, kuidas inimesed elavad, mida räägivad, kuidas ennast tunnevad, mida ilmaelust arvavad. Kuidas Eestimaa välja näeb. Linnas istudes jääd ju inimestest kaugeks. John Steinbeck, ameerika kirjanik, oli tüdinenud linnas istumisest, tahtis näha, kuidas inimesed Ameerikas elavad. Laskis endale ehitada auto, milles saab nii reisida kui elada. Võttis kaasa paksu pataka kirjapaberit, viskit ja sinise puudli Charley ja tegi oma imeautoga Ameerikale ringi peale. Steinbecki eeskuju oli üks põhjustest , miks me võtsime 25 aastat tagasi hobused, et sõita ühest Eesti otsast teise. Sellele järgnes veel teinegi reis jne.
VAATAME EESTIMAAD: Linnas istudes jääd inimestest kaugeks, kuid pikal ratsaretkel näed, kuidas nad tegelikult elavad.

Mingi tarkus, mida olete sel reisil kuulnud ja mille võiks endale juhtmõtteks võtta?

Kaika külas elav Celia Roose rääkis pärast Kaika laulukoori proovi, et ta kujutab ette, kuidas ta on hästi vana – ta on siis pisike ja paks ja tal on üle õla peenike (ja veidi rasvane) pats. Ta istub aidatrepil ja itsitab. Sellega käib kaasas üks AGA. Selleks, et saada vanast peast aidatrepil rahulolevalt itsitada, pead õigel ajal tegema ägedaid tegusid.