Mis sest, et tööd hetkel praktiliselt ei ole, Kalev Kruus lööb hommikuti silmad lahti ikka kella kaheksa ajal. Koroonaeelsel ajal oleks mees seejärel valmistunud tööalaseid toimetusi täis päevaks GO3 spordikanalite sisujuhina ning vahele pikkinud ka enda treeningud. Nüüd ootab teda aga poegade (kahe- ja nelja-aastane) kantseldamine.

„Äratusest möödub kümme minutit ja poisid on karvupidi koos. Toimub esimene time-out,“ selgitab noorema poja lõunaune huvides intervjuu ajaks autosse istunud Kruus voolava kõnega. „Siis hakkame tegema hommikusööki. Poisid on omale selleks ajaks juba iPadid kätte saanud. Vaatavad rahulikult oma asju. Enne kriisi algust ostsin enda lapsepõlveunistuse täitmiseks ühe vägeva puldiauto. Ikka päris puldiauto, mitte mingi nalja oma, väga-väga vägeva. Kui valitsuse kell 12 algav pressikonverents lõpeb ja lapsed riides, käime vanema poisiga sopa sees rallitamas sellega.“

Kumb rohkem sõidab?


Ma tahaks rohkem sõita, aga ei saa veel löögile. Peab ootama, et poiss ära tüdineks.

Kas praegu, kui spordikommentaatorina tööd pole, ei teki sellist tunnet, et tahaks poisid spordist kaugemal hoida ja pigem näiteks arsti teele suunata?

Lenduriks, lenduriks, lenduriks! Ma ikka vanemale poisile räägin. Talle meeldivad hirmsasti kõik lennukiasjad.

Ja mulle sobiks ka lenduriamet. Ja rannakaluri oma sobiks ka. Ma ausalt öeldes olen Raiole (Raio Piirojale, endisele Eesti jalgpallikoondise kaptenile, kes elatab end vutikarjääri lõpetamise järel kalamehena) öelnud, et tulen talle appi mingi hetk. Ma arvan, et sellega saaks leiva lauale toodud küll.


Avalehele
3 Kommentaari
Loe veel: