See on sõna otseses mõttes putka, kus ta istub. Pärnu Alevi kalmistu kontoris jõepoolses küljes. Ainsas ruumis on seina najal must tsaariaegne rist, mis äsja restaureerimiselt saabus ja mida Mariliis kasutab nagina. Tema must villane õlasall, mis on toolileenile heidetud, on tihedalt rohelisi pealuid ja säärekonte täis.

„Mulle meeldib gooti teema,“ mainib surunuaiavaht.

Aga palju ta siin ikka istub. Oma kõrgetel kontsadel (tihtipeale siiski ka kummikutes) laseb ta mööda surnuaeda ringi, suvisel ajal mõnikord kümme kilomeetrit päevas.

Sorts: „Ja-jaa, mult on küsitud, et kas ma, noor inimene, siin surnuaias lolliks ei lähe!?“ Naerab lõbusalt. „Elavaid tuleb karta, surnutega on kõik okei.“

Kuus aastat on ta olnud modell kunstnike ja fotograafide stuudiotes.

Ta suudab poosi hoida nagu kivikuju, tunneb oma keha, oskab rakursse ka kõrvalt vaadata.

Mariliis on õppinud Tartu ülikoolis usuteadust ja Räpina aianduskoolis maastikuehitust. Oli pikalt töötu, siis sattus ülemöödunud kevadel Pärnu Alevi kalmistule lehti riisuma ja tänavu kevadel selgus, et siin on kalmistuvahti vaja ja maikuust ongi siin ametis.

« Avalehele 7 Kommentaari