Esiti tundus maakera lukku panek isegi lahe – sai süümepiinadeta teleka ees vedeleda ja mängida arvutimänge kas või ööpäevade kaupa. Puhas rõõm sülle langenud puhkusest!

Siis sai head asja liiga palju ja „puhkamine“ hakkas närvidele käima. Õigupoolest hakkas iga päevaga üha rohkem asju närvidele käima: laste kisa ja lakkamatu rüselemine arvuti ees, abikaasa korduvad jutud sellest, et mis nüüd küll saab, ja lakkamatu rüselemine köögis pliidi ees (kokkamine oli enam-vähem ainus mõtestatud tegevus), meedias vahetpidamata korduvad kriisiuudised, kust uudisväärtus oli ammu kadunud. Ja eriti käisid närvidele „analüütikute“ hoiatused, et endist elu ei saa me enam kunagi tagasi.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: