Möödunud nädalal avaldas Ekspress loo Helmut ­Sokolovist (35), keda süüdistati 8aastase tüdruku ja sügava vaimse puudega naise vägistamises, kuid mõisteti õigeks. Kohtuotsuse tagamaid selgitab riigikohtunik Paavo Randma, kes selles kaasuses oli riigikohtu kriminaalkolleegiumis, mis otsustas, et maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamine ja Sokolovi süüdi tunnistamine ringkonnakohtus ei olnud õige.

Taastun alles ootamatult energilisest käepigistusest, kui Randma juba treppe mööda oma töötoa poole marsib.

Kohtun temaga põhjusel, et möödunud nädala kolmapäeval potsatas minu e-postkasti kiri „Faktivead Matthias Kalevi artiklis“. Kirja autor oli riigikohtu esindaja, sisuks erimeelsused artikli tonaalsuse osas ja vale lähenemine põhjustele, miks Sokolov lõpuks ikkagi õigeks mõisteti. Asjas selguse toomiseks ma siin nüüd olengi.

Randma on enesekindel, sorava jutuga ja kiire taibuga, minuga räägib toonil, mida viimati sain kuulda oma põhikooli õppealajuhatajalt pärast pahandustesse sattumist.

Kohus otsustas kõnealusel juhul kahte eri juhtumit koos menetleda. Miks nii?

Need väidetavad teod olid omavahel seotud, toimusid ühes perekonnas. Kõik tunnistajad olid ühed ja samad. Vaimse puudega naine oli asjasse puutuv ka väikese tüdruku juhtumis. See alaealise lapse ema oli puudega naise hooldaja ja andis tunnistusi mõlema süüdistuspunkti kohta.

Kui on üks perekond, üks ajaperiood ja siis üks seal olnud „seksuaalne kiskja“, kes on väidetavalt rünnanud kahte pere liiget, on põhjust seda menetleda koos.

« Avalehele 37 Kommentaari