Edu spordis on ajanud vaid näljasemaks, tõdeb ujuja Matz Topkin (20). Käteta ning vaid ühe terve jalaga sündinud Matz tahab osaleda 2020. aasta paraolümpiamängudel Tokyos.

Õismäe Vaba Aja Keskuse ujula uksel pahvatab vastu niiske leitsak. On varane pärast­lõuna. Basseini serval parvleb salgake trennitüdrukuid, ühesugustes tumedates trikoodes, ühtviisi jumekad ja graatsilised nagu musta luige pojad.

Ka Matz valmistub vette minema. Enne on tal on vaja panna pähe liibuv ujumismüts, seada ette prillid ning võtta alt kunstjalg.

„Temaga koos basseinis viibides, vee alt vaadates näeb Matzi ujumine välja nagu maailma kõige loomulikum asi. Kui ilus see on!“ lausub Matzi ema Merje Parts. Aastaid tagasi sünnitusmajas esimest korda oma vastsündinud pojaga kohtudes ta nõnda ei tundnud. Matz, kelle geeni­uuring oli olnud korras, sündis käteta. Vasak jalg oli terve, parem pisike. Parema käe aplaasia ning vasaku käe ja parema jala hüpoplaasia, kõlas diagnoos.

„Algus oli väga raske. Kolme­nädalase lapsega haiglast koju saades tundsin end abituna. Õngitsesin infot, kustkohast vaid sain,“ meenutab Merje. „Esimene positiivne inimene, kes mu ellu tookord tuli, oli massöör Mare Kägo. Ta nii suure armastusega tegeles Matziga, püüdis saada kontakti, lausa küsis luba tillukeselt olevuselt tema puudutamiseks. Millalgi hiljem soovitasid arstid Matzi väikesele jalale operatsiooni: olevat võimalik pöörata liigesed ringi ja ehitada hüppeliigesest põlv, et ta näeks välja nagu tavaline inimene. Aga tavaliseks ei tee teda niikuinii. Samamoodi pole mõtet käe­proteesidel, mis ainult näevad välja nagu käed. Matzi enda liikmed on nii tundlikud ja osavad, hakata neid lõikama ja ümber ehitama… Mis siis, kui ei õnnestu?! Mare kiitis alati, kui tubli ja tragi Matz on. Ütles, et laske tal olla ja areneda, nagu ta on – nii vaimselt kui ka füüsiliselt.“
Kiidab poega: Matz koos ema Merjega.
Foto: Madis Veltman

Merje hakkas Matziga ujumas käima, kui beebi oli kolmenädalane. Poisi kasvades muutus aga kõik keerulisemaks, riietusruumist alates. Matz vajas abistajat rõivastumisel-pesemisel-kuivatamisel. Assistent küll leiti, kuid ujumistrennidesse sugenes ikkagi mitmeaastane paus. Uuesti treenimist alustas Matz 2010. aastal. „Kõige tähtsam, et Matz ujumise juurde tagasi jõudis. See oli tore, meeldiv üllatus,“ nendib Matzi treener Õnne Pollisinski.


Matz võtab ujumist täie tõsidusega, treenides kuus korda nädalas. Video: Tiit Blaat

Tippspordis on Matz aastast 2013. Koormus on suur, treeningud toimuvad kuus korda nädalas, õhtuks on võhm päris väljas. Tase aina tõuseb, Tokyo paraolümpia uued normid selguvad septembrikuu jooksul. 2016. aasta Rio paraolümpiale pääsemiseks vajaliku seliliujumise normi täitis Matz ainult mõni kuu enne mänge, eneselegi üllatuseks. Ei jõudnud enam pabereid ajama hakata, et võistlema sõita.

„Jõusaalis laseb Reval Sport mul lahkesti tasuta käia ja personaal­treener Fjodor Dunik annab mulle väga häid harjutusi,“ kiidab Matz. „Kõige tegemiseks on mul võimalik leida oma viis. Näiteks kätekõverdusi ma teha ei saa, aga suudan leida variandi, kuidas treenida õlgu.“
Matz Topkin
Madis Veltman

Üks mure on Matzil ka.

„Olulised võistlused toimuvad pikas basseinis, aga Eestis pole ühtegi 50meetrise rajaga basseini. On ainult KalevSpa, aga see on juba pikemat aega remondis. Hädasti oleks Eestisse vaja basseini mitte suplemiseks ega turistide jaoks, vaid treenimiseks. Ujumiskommuun teab, kui suur on probleem, allkirju on kogutud, aga jõutud pole kuhugi.“ (Tegelikult on 50meetriste radade võimalus olemas ka Tartus Aura veekeskuses, kuid enamasti kasutatakse seal basseini laiupidi ehk 25meetriste radadega – EE.)

Nädal tagasi oli Matzil taas esimene koolipäev. Ta asus õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis tervise­edendust. Meenutus, kuidas ta Konstantin Pätsi Vabaõhukooli esimeses klassis sai käitumishindeks „rahuldava“, sest proovis koos teiste poistega suitsu teha, ajab teda täna naerma. Matz naerabki palju ja vastab otse, avalus tõrjub vestlusest kohmetuse.

„Paljudel puudega noortel on probleem, et ei taheta kodust välja minna. Kardetakse või põlatakse end näidata. Võiks aga mitte karta ja saada aru, et sinu puue pole kellegi asi. Tuleb lihtsalt teha, mida ise tahad,“ julgustab Matz. „Varem pöörati mulle tähelepanu kindlasti rohkem, õppisin seda ignoreerima ja unustama. Lapsed muidugi reageerivad tänini, aga üldiselt ei ole mul sellega probleemi olnud.“

„Aga kuidas sa käitud, kui keegi midagi pärima tuleb? “

„Selgitangi, et inimesed on erinevad: mõnel on prillid, mõnel punased juuksed,“ tähendab Matz. „Tihtipeale, kui laps näitab näpuga, siis vanem pahandab, et ära küsi ja ära vaata. Tegelikult on see lollus. Nii harjubki laps mõttega, et kui on puudega inimene, mine temast kaugelt ringiga mööda. Ma mõistan, et sellisel tähelepanu hetkel tunnevad kõik osapooled end ebamugavalt, aga ma ei pane pahaks, kui keegi küsib otse, et mis juhtus. Tulge, räägime. Uudishimu on normaalne.“

„Kord välismaal võistlustel läksime pimeda trennikaaslasega hotelli sööma. Kõigepealt lugesin mina talle kogu menüü ette ja kirjeldasin toite, tema siis tõstis need taldrikule, endale ja mulle.”

Ainuke abivahend, mida Matz praegu igapäevaelus vajab, on jala­protees. Palju tal neid elu jooksul on olnud, täpselt ei teagi. Üle kümne igatahes, eri kasvuaegadest. Lebavad kodus voodi all. Esimesed kaks proteesi valmistati Matzile Eestis. Üks küll meenutas jalga, kuid polnud töövõimeline. Teisega sai seista, aga mitte kõndida. Osutusid kasutuks. Sestsaati on kõik Matzi proteesid valminud Rootsis, tuleval aastal seisab ilmselt taas ees sinnasõit. Mõõdetakse-kaalutakse, võetakse jalast kipsjäljend. Mida edasi, seda enam on Matz saanud kaasa rääkida ning esitada ettepanekuid proteesimeistrile ja füsioterapeudile. Kunstjala valmistamiseks kulub paar nädalat.

Matz võrdleb proteesi jalanõudega: „Laps kasvab nendest välja, täiskasvanul nad lihtsalt kuluvad. Kuigi protees tehakse spetsiaalselt minule, on iga kord vaja uue kunst­jalaga harjuda. Väiksena, kui mu pikkus kasvas, läks harjumiseks päevi. Isegi nädalaid. Nüüd, kus olen sama pikk olnud viimased kolm jalga, on kohanemine palju kergem.“
MATZI JALANÕU: Ainuke abivahend, mida Matz praegu igapäevaelus vajab, on jala­protees. Neid on tal olnud üle kümne.
Madis Veltman

Kui Matz oli kolmenädalane, tutvus tema perekond Oleviste kirikus rootslanna Agneta Forssanderiga. Agneta võttis sihiks, et Matz saaks elada võimalikult ­täisväärtuslikku elu. „Kaks ja pool aastat hiljem ­Agneta teataski, et on kogunud raha ja korraldanud Matzile jalaproteesi valmistamise Rootsis,“ räägib Merje. „Mingi hetk hakkas Eesti riik maksma proteesi eest, kuid mitte uuringute ega nendeks vajalike sõitude eest. Rootsis pakutakse proteesi valmistamise juurde taustateenuseid, mis on väga tugev boonus.“

Osa kulusid on Merje saanud tasa teenida laulmisega – sageli kirikutes. Barokk ja gospel ­meeldivad. Ning romantiline muusika sobib sopranile eriti. Igapäevatööd teeb Merje lennujaamas, õppinud on klassikalist laulu. Elus lihtsalt juhtus omal ajal sedavõrd ohtrasti ja korraga, et kõrgkool jäi ­lõpetamata. „Muusika annab nii palju jõudu ja tasakaalu ja kui kõik õnnestub, on eduelamus hästi intensiivne,“ lausub Merje tänulikult.

Matz näitab, kuidas läikivast mustast plastist säärega protees ära käib, ning kinnitab selle osavasti tagasi, tõmmates hammastega rih­mad ümber reie kinni.

Nii kähku!

„Eks ole harjutatud ka,“ kostab ta. „Oma käejupikesega saan kõik tehtud, kahvlit hoitud ja seda-teist-kolmandat. Paljud asjad võtavad rohkem aega, aga lõpuks saan hakkama. Pikkade pükste jalga­panek võtab tavalisel inimesel viis sekundit, mul mõni minut kauem.“

Talle meenub midagi ja ta naerab jälle.

„Kord välismaal võistlustel läksime pimeda trennikaaslasega hotelli sööma. Kõigepealt lugesin mina talle kogu menüü ette ja kirjeldasin toite, tema siis tõstis need taldrikule, endale ja mulle. Trennikaaslastega omavahel võime kellegi puude kohta päris julma nalja teha, kuna oleme lähedased ja tunneme end üks­teise seltsis mugavalt. Sama seltskond, tihedalt treenides ja laagrites sisuliselt elame koos. Aga ma ses mõttes ei diskrimineeri, et suhtleksin ainult puudega inimestega. Suhtlen tavalistega ka. Käime sõpradega kinos, vaatame jalgpalli, tšillime niisama.“

Imetleb Matzi visadust: Ujumistreener Õnne Pollisinski.
Madis Veltman
Kui Matz on väga väsinud või madalseisus, võtab ta paar vaba päeva. Mitte midagi ei tee.
SAAB KÕIK TEHTUD: ainult aega läheb rohkem, kinnitab Matz.
Foto: Madis Veltman
„Ma tunnetan hästi, mida mul on vaja,“ ütleb ta. „See pole mingi nõiavärk, vaid olen teadlik oma kehast. Ja see on läinud aina paremaks, eriti viimastel aastatel.“

„Tunnetad? Ega sa juhtumisi Kalad ole?“ Küsimus on mõeldud küll tähtkuju kohta, kuid sel hetkel ­basseiniserval muutub ühtäkki üsna sobivaks võrdluseks.

„Ma olen Jäär,“ muigab ta. „Jäära­lik vastus oleks siis, et ma tean hästi, mida mul vaja on.“

Muidu on Matzi tervis hea, ainult nohu on üsna igavene saatja. Ujujate teema, noh.

Kasvamine suures peres on Matzile kindlasti kasuks tulnud. Matzil on kolm venda ja kolm õde. Matzi noorem õde ja vend elavad koos tema ja emaga.

„Väga erilist kohtlemist kodus ei olnud. Kui mul oli abi vaja, siis aidati ja mindi eluga edasi,“ kirjeldab Matz. Väikevend tahtis lausa olla Matzi moodi ja kippus asju tegema tema moel, matkides näiteks istukil kulgemist.

„Kuule, kuidas sa üldse ujumis­püksid jalga saad?“ küsib ema Matzilt. Kaugematele võistlusreisidele pojale kaasa elama ta enam ei sõida, liiga kallis lõbu.

„Tiim paneb,“ naerab Matz. „Praeguseks on terve koondis neid mulle jalga tõmmanud.“

„Väga erilist kohtlemist kodus ei olnud. Kui mul oli abi vaja, siis aidati ja mindi eluga edasi,“ kirjeldab Matz.

Omapäi jändamiseks ongi kõige keerulisem riideese liibuvad võistlus­püksid. Tossupaelu ei saa Matz ise siduda ja tõmblukkudega on ka keeruline. „Isegi tänaval on inimesed abi pakkunud, ja kui olen küsinud, pole keegi keeldunud,“ kinnitab Matz. Õnneks nüüd ta julgeb. Kord algklassides istus ta aga terve päeva läbimärja saapaga. Oli astunud sügavasse lompi, omal jõul saabast jalast ei saanud, kuid teisi appi kutsuda häbenes. Tahtis olla sõltumatu. Ise.

Kannatust, on Merje pidanud endale mantrana kordama.

Võtan ükshaaval, liiga palju ette ei mõtle ega muretse, tundub olevat Matzi juhtmotiiv.
Matz Topkin
Madis Veltman

Kui Matz oli veel väike, pidas Merje mitu aastat blogi. „Oli keeruline aeg, isegi paljud üsna lähedased inimesed avaldasid Matzi suhtes erinevaid seisukohti,“ lausub Merje. „Mul oli palju mõtlemisainet ning sõnastamine aitas asjadest aru saada. Lootsin ka, et ehk aitab blogi mõnd puudega lapse vanemat. Aga sellised puuded on nii rasked ja harvad, iga juhtum sedavõrd eriline… Inimene niigi erineb teisest, puue süvendab seda veelgi. Aktiivse blogis kirjutamise lõpetasin, kui Matz läks Reaalkooli kolmandasse klassi. Ta oli juba nii oma maailmas, et tema elust rääkimine tundus tungimisena tema privaatsusesse.“

Paar aastat tagasi, kui Merjel oli vaja asju pakkida ja tõsta, siis teised lapsed pakkisid ja tõstsid. „Kuid kõige suuremat vaimset abi sain tookord Matzilt,“ tõdeb Merje. „Nüüd on Matz täisealine ja kuna mina käin tööl, siis ma tihtipeale ei teagi, missugune tema päev on olnud. Mõni­kord kohtume ja mõnikord mitte. Murdepunkt oli paar aastat tagasi. Seni olin mõelnud, et elan elu lõpuni Matziga koos. Juba siis ta ütles mulle, et ära unistagi! Aga ühel päeval saabus ta koju ja teatas, et sõidab Malmösse konverentsile. Siis sain esimest korda aru, et Matz otsustab ise, tegutseb ise, vastutab ise. Ja see on kõige tähtsam asi üldse.“