Peas kõrge kuldne müts ja seljas kuldne rüü, kõnnib Nevski katedraalis munkpreester ­Sergi pikk sale kuju. Tal on ­hallisegune habe, suursugune profiil ja käes söepann, mis levitab magusat ­suitsu. Tuustis habemega mees, portfell näpus, kargab seina äärest püsti, surub pühamehel kätt, kummardab sügavasti ja teeb mitu ristimärki üksteise otsa.

Jälle uus kirikuline, peas kuklasse vajunud rätt, torkab peenikese küünla kullakarva alusele ja vajub mõttesse. Jälle uus.

Üle katedraali kõlab ettelugeja minoorne tenor. Ja kui tenor vakatab, jätkab naistrio, puhtalt ja kaunilt.

Üks lauljatest – kirikunimega Elisaveta – suurte ilusate silmadega naine, kes laulab trios kolmandat häält, on eestlastele aastaid tuttav.

Oma ilmalikus elus on ta tööta­nud Vanemuise teatris ja revüüteat­ris Bel Etage. Ta on seesama särav blondiin, kelle Onu Bella oma videos „Ma võtsin viina“ rooli taha oli kupatanud ja kes roidunud sünnipäevalise Mersuga koju sõidutas.

Ta on laulnud Nevski katedraalis 15 aastat, ta nimi on Heli Vahing.

« Avalehele 0 Kommentaari