Metsavendade tegevus on minu arvates pärast vabadussõda eestlaste jaoks sõda number kaks ja peaks toitma meie moraali. Selle, mis 1939. aastal tegemata jäi, tegid metsavennad hiljem siiski ära.

Päris kindlasti ei olnud metsavendade eesmärk enda jõududega taastada Eesti iseseisvust. Metsavennad ootasid sõda, lootsid et lääneriigid tulevad appi ja siis saavad nad koonduda nõukogude võimu vastu ja tõmmata kaasa ka ülejäänud elanikkonna.

Muidugi oli metsavendade tegevus ülimalt trööstitu võitlus. Kaotuste suhe (julgeolek versusmetsavennad) oli tugevalt nende kahjuks. Metsavendi tapeti aastatel 1944–1953 üle tuhande. Ja metsavennad ise tapsid 1009 inimest, pooled neist julgeolekutöötajad ja Nõukogude sõjaväelased. Pooled olid kohalikud elanikud, peaasjalikult kollaborandid.

Nõukogude võim ei saanud metsavendadega aastaid hakkama. Metsavennad mõjutasid nõukogude korda rohkem, kui me oskame ette kujutada.