Uues testamendis on üks painav kirjakoht. See on tähendamissõna kuninglikust pulmapeost, milles Jeesus võrdleb taeva­riiki kuningaga, kes tegi oma pojale pulmad, kuhu keegi kutsutuist tulla ei tahtnud. „Taas ta läkitas teisi sulaseid: „Öelge kutsutuile: Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!“ Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale.“

Vihaselt ütleb kuningas sulastele: „Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt. Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!“ Ning, nagu apostel Matteus on kirjutanud, „sulased läksidki välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi.“

Ja astub kuningas sisse „pidulisi vaatama“, kuid näeb seal inimest, „kellel ei olnud pulmarõivast seljas“. Ja ütles talle: „Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?“ Aga see ei saanud sõnagi suust. Siis kuningas ütles teenijatele: „Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!“ Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.“

Olen alati mõelnud, kuidas saab Jumal, keda esitletakse uues testamendis peaaegu kõike mõistva ja kõike andestavana, korraga niimoodi käituda. Nagu liiga palju kokaiini teinud uusrikas, kes, kaela ümber sõrmejämedune kullast kett ja sõõrmeis kuivanud verenire, ­kahkjal hommikutunnil läbi tossu ja mürtsuvat muusikat täis peoruumi kruiisib ning märkab siis kedagi, kellel polegi seljas Versace kleiti või Adidase dresse. 

Avalehele
14 Kommentaari
Loe veel: