Rongi rattad ragisevad. Akna tagant volksatavad mööda sügiseselt rõsked maastikud, vaguni teises otsas kisab titt, meie lähedal aga lõbustavad üksteist häälekalt neli teismelist, boombox lahkelt kõigile tümakat pakkumas. Mu vastas istuja võtab hetkeks kõrvaklapid peast. Pärin, mida ta kuulab. „Pruuni müra,“ saan vastuseks. „Mõni teine kord lasen roosat müra. Või siis valget,“ täpsustab ta.

Nii palju ma mõikasin, et ilmselt pole tegemist bändi nimega. Aga miks peaks meie igapäevases, urbanistlikest helidest niigi reostatud elukeskkonnas veel midagi sellist lisaks kuulama? Kas kaunist muusikat siis äppides vähe leidub?

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: