Juba veebruari algul, siis, kui elu Eestis näis oma toonases normaalsuses veel nii petlikult muutumatuna, hakkasin baarides käies jooma õlut otse pudelist. See oli küll veidi ebakultuurne, kuid ühtäkki ma enam ei tahtnud kasutada klaasi, mille serva on veidi varem limpsanud kellegi teise suu, mis sest, et klaasi vahepeal pestud on. 

Kõige parema meelega oleksin tellinud hoopis purgiõlle ja pistnud sinna sisse kõrre, kuid ütlesin endale, et iga kasutatud plastkõrs torgatakse täies pikkuses planeedi elavasse ihhu. Lisaks polnud kõrred paljudes baarides ühekordsetes ümbristes, vaid sätitud võtmiseks kenasse vaasilaadsesse totsikusse ja seega mu hüpohondrilise meele jaoks kogu maailma batsillidele juba liiga avatud. 

Viirus oli toona Eestist veel tuhandete kilomeetrite kaugusel, vähemasti ametlike andmete kohaselt.


Avalehele
3 Kommentaari
Loe veel: