Meie-tunne tekib neil, kes on kasvanud ühises kultuuriruumis, kes mõistavad mingeid märksõnu või teavad nimesid seletamatagi. Näiteks minu põlvkonna eestlase saab identifitseerida mõistete „leti all“, „kassetipõlvkond“, ENE, Karel Gott, Toomas Linnupoeg, „Avameelselt abielust“ või „Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine“ tundmise põhjal. Ka nimi Iina ­Aasamaa kõnetab ainult minuvanuseid. Me naerame äratundvalt, kui keegi teeb märkuse, et „avalikus kohas ei sobi end korrastada“ või et „kui võõrustaja pakub oma paberossi, siis võtab külaline selle tänades vastu, ei keeldu ega otsi omi“. (Minu isiklik lemmik Iina Aasamaa õpetustest kõlab: „Tööl nagu koduski ei sobi kanda vanu, kantud pidulikke rõivaid.“)

Iina Aasamaa õpik „Käitumisest“ ilmus esimest korda 1965. aastal ning kadus otsekohe lettidelt. 

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: