Kuidas ma nädalavahetusel USAst Eestisse karantiini pagesin
Tagantjärele on isegi kummaline mõelda, et see kõik toimus ühe nädala jooksul.
Pühapäeval, 8. märtsil lapin sokke kohvrisse ja vaen iga paari järel, kas jätta ära ülehomne reis New Yorki.
Mõistagi paneb kahtlema maailmas leviv koroonaviirus, mis on ootamatult põlvili surunud Itaalia, hea tervishoiusüsteemiga riigi. Juhtumeid esineb ka Eestis, aga puhangut pole. Ei Eestis ega Ameerikas. Võib minna!
Ma olen koroonaviiruse teemat kajastanud peaaegu algusest peale. Esimene lugu Ekspressis ilmus, kui Wuhani linn veel lukus polnud. Olen väga hästi kursis, kui nakkav see viirus on. Seetõttu langetan otsuse, et tagasi tulles jään kaheks nädalaks kodukontorisse tööle. Ega lähe kellelegi külla.
Manhattani saarel, meie peamises sihtkohas, elab 1,6 miljonit inimest. Tööpäeval lisandub veel teist sama palju neid, kes seal tööl käivad. Palju inimesi väiksel pinnal koos – halb.
Meie ööbimispaik on teises linnaosas, Brooklynis – peame kasutama metrood, millega tehakse päevas üle viie miljoni sõidu. Ühistranspordist sõltumine – kah halb.
New Yorgi osariigis oli avastatud mõnikümmend juhtu. Põhiliselt on viirus saadud ühelt mehelt ja sealne terviseamet on selle puhangu väga detailselt kaardistanud. Julgustav. Halvasti on asjaga teisel rannikul – Seattle’is. Aga see on meist kaugel.
Donald Trump on viiruseteema suhtes pehmelt öeldes üleolev. Säutsudest tõlgendan, et teda huvitab ühiskonna ja majanduse normaalse elurütmi jätkumine. USA käitumine viiruspuhangu olukorras ongi minu jaoks võtmeküsimus. Minu reisi kõige suurema riskina tundub võimalus karantiini kinni jääda. Seda riski pühapäeval, esmaspäeval ega ka teisipäeval ei paista. Minu kindlustuspakkuja ei nõua tavalise reisiga võrreldes lisapanust.
See, et USAs nõnda vähe kinnitatud haigusjuhtumeid on olnud, paneb kulmu kortsutama. Kus on konks?
See, et USAs on olnud nõnda vähe kinnitatud haigusjuhtumeid, paneb kulmu kortsutama. Kus on konks? Kas mingi ime läbi pole veel haiguse laine sinna jõudnud (arvestades USA ühendatust maailmaga on see võimatu) või pole nad veel arugi saanud, kus see täpselt levib (see on erakordselt halb, tagantjärele vaadates ka ilmselt tõsi)?
Suurim kaalukeel riske hinnates: USA ei ole Eesti hinnangul riskipiirkond. Kui mul oleks reis planeeritud Põhja-Itaaliasse või tegelikult ükskõik kuhu Euroopas, ei oleks ma läinud. Üle ookeani lendamine oli aga plaanis juba oktoobris. Tahtsin külastada kursuseõde, kes aasta eest USAsse kolis. Ratsionaalsetele argumentidele (miinused) lisandub sentimentaalsus. Kaks plussi.
Kui ei sõidaks, läheks raha kaotsi – aga rahakaotuse hirmu pärast end minema ei sunni.
Mõne kolleegi silmist loen: loll oled, et praegu kuskile ronid! Ja neil on muidugi õigus seda arvata, sest Itaalias toimunu näitel ei saa me sugugi kindlad olla, mis homme võib selguda.
Aga USA ei ole riskipiirkond. Ei meie ega nende endi hinnangul.
Kallan desovahendit väikestesse, taskusse mahtuvatesse pudelikestesse ümber. Pakin kaasa 12 paari kummikindaid. Piirituselappe. Maski mul pole, kuid reisikaaslasel on. Seda juhuks, kui ta peaks ise haigestuma.
Lennuk lõhnab kloorist ja veel mingist puhastusvahendist. Haarame siiski piirituslappide paki järele. Veider tunne on käetugesid, turvavööd, ekraani ja lauda üle pühkida. Mitte keegi teine ei tee seda. Ülereageerimine?
Lepime kokku mängu, et kes esimesena kasutab sõna „koroona“, kaotab. Kumbki ei suuda pikalt sellest loobuda. Lend läheb hästi, USA piirikontroll meid sõnadega ei grilli, ei kraadi. Esimesel võimalusel vaatame Eesti ja USA uudiseid. Ikka koroonast.
„No te jõudsite ikka väga napilt riiki.“
Donald Trump keelas eurooplastel USAsse sisenemise. USAst väljumise kohta keelde pole. Otsustame vahetada piletid nii, et teeksime vahemaandumise Londonis. Siis küsib reisikaaslane: „Kui Euroopast siia lennukeid ei tule, mis lennuk meid siis tagasi koju peaks viima?“
Finnairi infoliin Eestis vastab tööpäeva alguses 10 minuti jooksul, klienditeenindaja ei tundu sugugi murelik. Saame isegi tagasilennu kuupäeva valida. Selleks saab esmaspäev, 16. märts.
Loen töömeilidest, kuidas kõik kolitakse koju, sest Tallinnas pressipeol oli üks nakatunu. Siis kuulutab WHO viiruspuhangu üleilmseks pandeemiaks. Järgmisel päeval kuulutab Eesti välja eriolukorra. Puhang Saaremaal ja Võrus. Uudised Eestist on ärevamad kui olud New Yorgis. Nakatatute hulk on siin küll pisut suurem kui Eestis, aga enamik haigeid asub linnast väljas.
Siis pannakse Broadway kinni. Lõpetatakse spordivõistlused. Seejärel suletakse hulk muuseume. Metroodes meenutatakse kätepesu olulisust. Jalutustuur Harlemis toimub, aga inimesed seisavad teineteisest meetri kaugusel. Ekskursioonijuhil ripub kaelas desinfitseeriva geeli pudelike. Tänavail tunneme lakkamatult kanepi lõhna, aga meile keegi seda althõlma müügiks ei paku. Ühes poes kobab töötaja põuetaskut ja ütleb, et neil pole müügil desovahendeid, kuid ta võib meile enda oma müüa.
Kontserdid tühistatakse, sest üle 500 inimesega kogunemised keelatakse. Ka meie piletid lähevad raisku (lubatakse siiski raha tagastamist). Tasapisi hakkab reis muutuma kojumineku ootamiseks.
Laupäeva hommikul läheb uni varakult ära. Sõbranna Eestist annab oma konsulaarosakonnas töötavatelt sõpradelt siseinfot, et valmistutakse esmaspäevaseks kursimuutuseks. Seekord Eesti poolt. Ja radikaalselt.
Naljatleme, et Eesti tundub nüüd puhangukoldena, kuhu naasta ei tahaks. Siis saabub kinnitus: kõik, kes tahavad välismaalt Eestisse pöörduda, peavad seda tegema sel nädalavahetusel. Tuleb leida plaan B, meie esmaspäevastest piletitest pole kasu.
Pärast poolt tundi Finnairi rahvusvahelisel infoliini muusika kuulamist (Eesti infotelefon nädalavahetuseti ja tööpäeva lõppedes ei töötanud) otsustame olukorda arvestades kohatult lustaka muusika taustal hoopis kohvrid pakkida ja lennujaama minna. Veeb näitab, et õhtusel lennul on veel ruumi. Pere ja tuttavad kodus asuvad pöialt hoidma. Ilmselt nii mõnigi ohkab ja ütleb: aga ma ju ütlesin... Ei saa neile seda pahaks panna.
Teeme plaane tund haaval, Uberis sõites säilitame külma pead.
Finnairi infolettides JFK lennujaamas puhub vaid konditsioneeritud tuul. Üldse on rahvast vähe. Pärast tundi ootamist saame teada, et peame ootama veel tunni. Infoleti avamise eel koguneb järjekorda poolsada inimest. Piletivahetust tahavad närvilised poolakad – nende riik on juba „lukus“. Ühele paarile öeldakse, et Vene kodanikust naine saab küll Moskvasse, aga tema välismaalasest elukaaslast lennule ei lubata. Ühele eurooplasele nikerdati kokku naasmisplaan läbi teiste lennufirmade ja kolme vahemaandumisega.
Ühest järjekorrast teise. Siis kolmandasse, siis neljandasse. Kui see reis pole oodatult kasvatanud me kultuurilist silmaringi, siis kindlasti on kasvanud meie kannatamisvõimet vähemalt suurusjärgu võrra. Mängime mõttega, mida teha, kui lennule on vaid üks pilet. Siis arutleme juba ei tea mitmendat korda selle üle, kas me olime naiivsed või tõepoolest oligi teisipäeval ohuhinnang oluliselt väiksem. Jääme endale kindlaks: loogikaga poleks olnud võimalik neid arenguid – eriti Eesti poolt – ette näha.
Kuuetunnine puhveraeg tiksub.
Kui otsida kohta, kus mõni haigus külge korjata, on lennuk selleks ideaalne koht. Konditsioneerist kuue tunni vältel puhuv jahe tuul, endiselt mitte varrukasse köhivad kaasreisijad ja magamatus.
Helsingi lennujaamas on paljud poed suletud, rahvast vähe.
Eesti piirikontroll on väga leebe. Oleme valmis sealsamas karantiini minekut tõestama, aga peame vaid täitma ankeedi. Kas puutusite reisil kokku mõne haigega? Ilmselt küll, hakkan kirjutama. Aga ma ei oska isegi öelda, kus täpselt. Kindlasti polnud need diagnoositud juhtumid. Kriipsutan läbi ruudukese „Ei“.
Pühapäeval Eestis maandudes mõistame, kui väga meil vedas (see tõdemus süveneb veel esmaspäeval). Juba hakkavad ilmuma uudised, kuidas eurooplased on ummistanud USA lennujaamad. Euroopa riigid sulgevad järjepannu piire. Haigusjuhte polegi enam mõtet ühekaupa lugeda. Muidu diplomaatiline minister Tanel Kiik kasutab esmaspäeval pressikonverentsil valeuudiste kohta sõna „lollused“ ja Mart Helmelt ei jää ühtki tsitaati rahvasuusse ringlema. Kriis on tõesti käes.
Laupäeval-pühapäeval mul palavikku pole. Esmaspäeva pärastlõunal kraadin: 37,1. Esmaspäeva kesköö paiku: 37,2. Mandlid on pisut paistes. Seda on nad mul sageli, stressi, väsimuse ja tõmbetuule koosmõjul. Kas ka nüüd?
Reisikaaslane on terve.
Abikaasat näen distantsilt, kui ta meile reisikaaslase korterisse sisse seatud karantiini ukse taha söögivarusid toob.
Septembrisse plaanitud lennupiletite ostmise jätame abikaasaga katki.
