Kuidas ma pühade ajal Eesti parimast hapukapsast ilma jäin

Eestlastele meeldib hapukapsas, eriti jõulude ajal. Aga kapsal ja Kapsal on vahe.

Ühel hallil ja udusel jõulueelsel päeval, mil elu Tallinnas näis olevat sama seiskunud kui Vana Toomase seedimine, märkasin keskturul ringi uidates Saba. Kirjutan meelega suurt algustähte kasutades, sest mul on Sabade ees teatav aukartus. Veel varajastel 1990ndatel kohtas neid kõikjal, eriti aga seal, kus midagi müüdi. Lõputult poriste põrandatega selvehallides tuli alati oodata neljas-viies järjekorras, esmalt lihtsalt ostukorvi saamiseks. Kuid siis kadusid porilombid kaupluste põrandailt ja Sabad koos nendega. Saabus teine aeg, hea ja igav, aeg, mil kõike oli pigem liiga palju.

Kuid korraga – jälle Saba! Tõmmanud end keerdu lettide vahel ja koosnemas vähemalt veerandsajast inimesest, kes selles hallis ja kõledas hommikus, kannatalikult ja isegi jalalt-jalale trampimata, midagi ootasid. Oma korda osta hapukapsast, nagu lähemalt vaadates selgus.